Super10 kasutamine

LDC kasutamine

Osta NeoLife-st laohinnaga

Püsitarbijana on osta lihtsam ja kasulikum.

Loe lähemalt

Telli korraga rohkem, sest...
kõik e-poe ostud alates summast 65 € on transporditasuta.

Lugemisvara

Efektiivse sporditoitumise põhitõed.

11.03.2017


Kui võimsad ja hästi treenitud sportlased kogunevad võistlema, on piir võidu ja kaotuse vahel väga õhuke. Kuigi füüsiline vorm ja vaimne vastupidavus on olulised, on sooritus otseselt seotud toidu kvaliteedi, ajastuse ja kogusega, millega oma keha varustad. Seega võib optimeeritud toitumine anda sportlasele võiduks vajaliku eelise.

Korralik ja õige toitumine on vajalik tegeikult kõikidele, olenemata inimese füüsiliselt aktiivsusest. Oled sa tippsportlane, kes valmistub järgmiseks võistluseks või tavaline Joosep või Johanna, kes üritab oma vormi hoida, hea toitumine parandab treenimist, sooritust ja taastumist.

Õigete toitainete tasakaal ei tangi sind pelgalt treeninguteks, vaid hoiab ära ka vigastused, optimeerib sooritust ning aitab lihastel ja teistel kudedel kohaneda treeninguga, et tagada parimaid tulemusi. Toitainerikas toit ilmselgelt parendab sportlikku sooritust.
Vaatame lähemalt, mida uuringud on näidanud.


HOMMIKUSÖÖK - lõpeta paastumine, et alustada päeva õigesti.

Õigest sporditoitumisest tuleks hakata mõtlema enne, kui lähed väljakule või spordisaali. See algab hommikul ärkamisega, enne kui sa isegi treeningust mõelda oled jõudnud. Hommikusöök on sportlasele oluline, sest magades kasutab keha energiaks talletatud glükogeeni (glükogeen talletatakse glükoosi kujul, mis on lihastele intensiivse treeningu ajal peamiseks kütuseks ning teistele keha rakkudele energia allikaks).

Nende varude täiendamine hommikul ärgates (lõpetades paastu) annab energiat terveks päevaks ning ka treeninguteks. Lisaks näitavad uuringud, et inimesed, kes söövad hommikusööki, suudavad aja jooksul paremini oma kehakaalu kontrollida, mis on oluline eriti nendele sportlastele, kes peavad jälgima teatud kaalunõudeid.

Pereira poolt läbi viidud uuring näitas, et inimesed, kes hommikusööki ei söönud, kogesid suuremat söögiisu ja näljasignaale, mille tulemusena nende kehakaal aja jooksul kasvas. Ideaalne toidu ajastus ja koostis erineb olenevalt treeningkavast ja -liigist.

Enamiku inimeste jaoks päeva alustamine toitainerikka hommikusöögiga, mis sisaldab kõrgekvaliteedilist madala rasvasisaldusega valku ja kiudaineid (nagu täistera ja puuviljad), on võti terveks päevaks energia ja toitainete saamiseks.

VALGUD - ajastus on kõik.

 Ei saa eitada spordis lihaste tähtsust. Lihaste kokkutõmbumine võimaldab meie kehal sooritada tegevusi nagu jooksmine, tõstmine, viskamine, ronimine ja pea igat mõeldavat liigutust. Veelgi enam, meie lihased vormitakse ümber (uute lihasvalkude loomisel) iga päev, igal hetkel. Seega on lahutamatu lihaste ehitamise, tugevdamise ja säilitamise optimeerimine - see hõlmab ja õigel ajal õiges koguses valkude tarbimist.

Keskmiselt aktiivse inimese jaoks on soovituslik päevane kogus (RDA) 0,8 g valku kehakaalu 1 kg kohta piisav, aga kestvus-  või jõutreeningutega tegelevate sportlaste jaoks on soovitused valkude tarbimise osas veidi suuremad, jäädes 1,2-1,7 g/kg/päevas vahele. Sportlased peavad selle tulemuse saavutamiseks kindlasti tarbima kõrgekvaliteedilisi proteiiniallikaid.

Tihtipeale me aga vaatame mööda valkude tarbimise õigest ajastamisest. Sportlased ja füüsiliselt aktiivsed inimesed peavad treeningust saadava kasu maksimeerimiseks tarbima õiges koguses kõrgekvaliteedilist proteiini kohe peale treeningut ning 24 tunni jooksul peale treeningut.

Levenhagen et al. poolt läbiviidud uuringus leiti, et proteiine sisaldava toidulisandi tarbimine kohe peale treeningut parendas lihaste ehitamist, võrreldes 3 tundi hiljem proteiinide tarbimisega.

Teine hiljutine uuring, mis viidi läbi Mamerow et al. poolt, näitas, et jagades 90 g proteiini tarbimine võrdselt 30 g kaupa kolme toidukorra peale, parendas lihasvalgusünteesi võrreldes ebakorrapärase proteiini tarbimise jaotusega õhtusele ajale (10 g hommikusöögiks, 15 g lõunaks ja 65 g õhtusöögiks). Seda seetõttu, et keha on peale treeningut kõrgendatud valgusünteesi seisundis kuni 24 tundi pärast treeningut, alustades kiires tempos, mis aja jooksul kahaneb.

Selles uuringus osalenud, kes tarbisid valke võrdselt toidukordade vahel jaotatud portsjonitena, kogesid 25% rohkem lihasvalgusünteesi võrreldes ebaühtlaselt jaotatud portsudena tarbinutega, ometi tarbiti sama kogus valke.

Seega, kui me koonerdame valkudega terve päeva ja tarbime suurema osa valkudest õhtusöögi ajal, ei kasuta me täielikult ära treeningujärgset kiirenenud ainevahetust, et suurendada ja tugevdada oma lihasmassi.

Kas on vahet, kui palju valku me treeningujärgselt tarbime? Kindlasti! Witward et al. poolt läbiviidud uuring võrdles 0,10, 20 ja 40 g vadakuvalgu tarbimist peale hoogsat vastupidavustreeningut ja leidis, et 20 g ja 40 g vadakuvalgu doosid suutsid toetada optimaalset lihasvalgusünteesi kasvu. Seega, maksimaalseks lihaste kasvuks ja kudede parandamiseks on parim aeg valkude tarbimiseks kohe peale treeningut ning seejärel jagada ülejäänud võrdselt päeva peale ära, kusjuures iga doos peaks olema vähemalt 20 g kõrgekvaliteedilist valku.

BCAA
Valgud ei ole kõik ühesugused. Viimased uuringud viitavad sellele, et spetsiaalne aminohapetegrupp, hargnenud ahelaga aminohapped (BCAA), on lihaste kasvamise ja tugevdamise seisukohalt eriti olulised.

SÜSIVESIKUD JA RASVAD - kütus treeninguteks ja paljuks muuks.

Kuigi valgud on lihaste ehitusmaterjaliks, ei ole nad peamiseks kütuseallikaks. See töö jääb süsivesikute (glükoos ja glükogeen) ning keha rasvadele, mis treenides ja ka puhates varustavad lihaseid energiaga, aga ka kõiki teisi keha rakke ja organeid. 1-4 tundi pideva intensiivse treeningu (70% maksimaalsest hapniku läbilaskevõimest - mõõt, mis näitab kui kõvasti me tööd teeme) jooskul saadakse 50-60% energiat süsivesikutest ja ülejäänud rasvadest.

Mida intensiivsem ja kiirem on treening, seda suurem on süsivesikute osakaal. Kui treening väheneb keskmisele või madalale intensiivsusele, kasutatakse suurema osa energia tootmiseks rasvasid. Seega on erinevatele füüsilise liikumise tasemetele, millega me päeva jooksul tegeleme, vajalikud nii süsivesikud kui ka rasvad, mis on tasakaalustatud toitumise olulised osad.

Kuigi meie kehas on rohkem kui 80 000 kalorit rasvadena talletatud, suudame me vaid 2000 kalorit talletada glükogeenina, mis on võrdne umbes 90-120 minutilise kõrge intensiivsusega treeninguga. Seega, piisav toiduga süsivesikute tarbimine on oluline vereglükoosi taseme hoidmiseks treeningute ajal, kurnatuse seljatamiseks ning lihaste glükogeeni taastamiseks peale treeningut.

Süsivesikud toimivad ka taastusprotsessis energiaallikana, et aminohappeid saaks lihasvalgusünteesiks ära kasutada. Seetõttu soovitatakse tihtipeale tarbida peale treeningut nii süsivesikuid kui valke. Lisaks sellele on süsivesikud eelistatuimaks energia allikaks meie kõige võimsamale lihasele - ajule!

Ärgem põlakem ära rasvasid - eriti just häid rasvasid. Piisavas koguses rasvade tarbimine toiduga on võrdselt oluline, sest nad varustavad meid energiaga, oluliste rakumembraanile ja erinevatele füsioloogilistele funktsioonidele vajalike rasvhapetega ning ka rasvlahustuvate vitamiinidega nagu A, D, E ja K.

Lisaks sellele on teatud rasvadel kasulik mõju ka sportlastele, mida oleme alles hiljuti hakanud mõistma. Tänu nendele erinevatele kasulikele omadustele ning ka oomega-3 rasvhapetest saadavale kasule soovitavad terviseametid kõikidel tervetel täiskasvanutel võtta eesmärgiks süüa nädalas kaks portsjonit erinevaid mereande.

VITAMIINID JA MINERAALAINED - mida sportlased vajavad?

Vitamiinidel ja mineraalainetel on sportlase kehas mitmeid erinevaid rolle, sealhulgas energia tootmine ja kudede, luude ja immuuunfunktsiooni säilitamine. Treenimine tekitab paljudes biokeemilistes funktsioonides, kus mikrotoitained on vajalikud, stressi, suurendades toitainete ärakasutamist ning vähendades nende kogust kehas.

Seetõttu võib sportlaste vajadus nende mikrotoitainete järele suurem olla, et piisavat säilitada ja hoida lihaseid ning normaalseid füsioloogilisi funktsioone. Vaatame mõnda levinumat olulist toitainet lähemalt: kaltsium, D- ja B-vitamiinid, raud, tsink ja magneesium.

Kaltsium ja D-vitamiin - olulised toitained sinu luude jaoks.

Tugevad luud on spordis treenimise ja saavutamise lahutamatud osad - nad moodustavad lihastele tugeva ja painduva raamistiku. Ilma õige toitumiseta võib luu struktuur saada kahjustada ning sportlasel võivad muutuda luud nõrgaks, võivad tekkida stressist tingitud luumõrad ja osteoporoos. Lisaks sellele, et toit peab andma piisavas koguses kaloreid ja valke, on vajalik ka kaltsium, mis on võtmetoitaine, et hoida kuid normaalsetena ning D-vitamiin, mis aitab kaasa kaltsiumi normaalsele imendumisele/ärakasutamisele. Uurimus näitab, et sportlastel, kes elavad põhjalaiuskraadidel, kus päikest on vähem, või treenivad üldjuhul siseruumides nagu võimlejad ja iluuisutajad, võivad eriti kannatada D-vitamiini puuduse all ja saaksid kasu rikastatud toiduainete söömisest ja D-viamiini toidulisandi kasutamisest.

B-vitamiinid - optimaalseks energia tootmiseks.

B-vitamiinid osalevad ainevahetuses ning aitavad kaasa punaste vereliblede normaalsele moodustumisele, lihasproteiini ainevahetusele ning aitavad hoida erinevaid kudesid normaalsetena. Osad andmed viitavad, et treenimine võib pea kahekordselt suurendada vajadust nende vitamiinide järgi, võrreldes soovitatud kogustega. Kui enamik sportlasi tarbivad toitainerikka toiduga piisavas koguses B-vitamiine, siis nendel, kes ei saa piisavas koguses B-vitamiine, võib tekkida tõsine puudujääk, mis võib negatiivselt mõjutada energiavahetust.
Terviseametid hoiatavad, et tõsine B12-vitamiini ja folaadi puudus võib vähendada vastupidavust. Seetõttu on sportlastel alati oluline tarbida piisavas koguses mikrotoitaineid, et toetada oma püüdlusi optimaalseks soorituseks ja heaoluks.

Olulised mineraalained: tsink, magneesium, kroom ja raud.

Mineraalained ei varusta otseselt rakku energiaga. Küll aga mängivad nad olulist rolli sportlase toitumises, toimides energiavahetuses osalevate ensüümide kaasfaktoritena (mittevalgulised keemilised ühendid, mis abistavad biokeemistes transformatsioonides). Meie rakkudel on mineraalainete osas igapäevased nõudmised. Aga treenides need nõudmised võimenduvad veelgi. Kui sportlased ei tarbi piisavas koguses toitu või peavad dieeti, et kaalust alla võtta või saavutada võistluseks vajalikku vormi, võib neil mineraalsete toitainete staatus olla ebapiisav. Selle tulemusena võivad sportlased tunda väsimust, nende spprtlikud tulemused halvenevad ja taastumisprotsess on aeglasem kui tavaliselt. Mõned mineraalained on üliolulised, millele peaks erilist tähelepanu pöörama:
Tsink aitab kaasa normaalsele valgusünteesile, aga ka makrotoitainete normaalsele ainevahetusele. Lisaks sellele aitab tsink kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele ning aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest. Andmed näitavad, et inimesed, kelle tsingi tase on madal, kogevad väiksemat lihasjõudu ja vastupidavust, mis võib negatiivselt mõjutada nende füüsilist võimekust.
Magneesium aitab kaasa normaalsele valgusünteesile ja lihaste tööle. Samuti aitab magneesium kaasa elektrolüütide tasakaalule ja normaalsele energiavahetusele. Magneesiumipuudus võib häirida vastupidavusalaga tegelemist.
Kroom aitab kaasa makrotoitainete normaalsele ainevahetusele ning aitab hoida normaalset vereglükoosi taset. Sportlase jaoks on oluline hoida veresuhkru taset suhteliselt stabiilsena, et neil oleks tagatud treenimiseks pidev vereglükoosi varu.
Raud aitab kaasa verepunaliblede ja hemoglobiini normaalsele moodustumisele ning hapniku normaalsele transpordile kehas. Samuti aitab raud vähendada vasimust ja kurnatust. Eriti suure rauapuuduse riskida on naissportlased, inimesed, kes tarbivad vähem kaloreid ja saavad vähem energiat, taimetoitlased, kiire kasvuga inimesed (teismelised), suurtes kogustes treenijad, regulaarsed veredoonorid või mingil põhjuselpalju verd kaotanud inimesed. Toidulisandite tarbimine on soovitatud aneemiat põdevatele inimestele. On ka mõningaid tõendeid, et rauapuuduse alla kannatavad sportlased, kes ei põe aneemiat, võivad samuti toidulisanditest kasu saada.

Kokkuvõttes sõltub sportlase sooritus optimaalsest toitumisest. Eriti just intensiivsetel treeningperioodidel võib ebapiisav toitumine viia kehva soorituse ja kurnatuseni, tõuseb vigastuste oht, mõjutab negatiivselt luid, kognitiivseid funktsioone, immuunsust ning isegi reproduktiivfunktsioone. Õigete toitainete saamine kogu treeningprogrammi jooksul parandab füüsilist vormi ja sooritust, aga aitab hoida ka eluks vajalikke füsioloogilisi funktsioone normaalsetena.

Südametervis

15.02.2017

Turguta oma südame heaolu.

Süda on keha kõige töökam lihas. Ta lööb iga päev üle 100 000 korra ning pumpab meie kehast läbi üle 10 000 liitri verd. Ilma korralikult toimiva südameta ei saa keha optimaalseks funktsioneerimiseks vajalikku hapnikku ega toitaineid. Seetõttu ongi niivõrd oluline hoida südame- ja veresoonkonna heaolu, mis mõjutab keha igat osa.

Hoolimata aga meditsiini ja tehnoloogia arengust, on kardiovaskulaarsed haigused jätkuvalt juhtivaks surma põhjustajaks kogu maailmas. Kuigi meeste puhul on täheldatud haigestumist varasemas eas, mõjutab see mõlema soo esindajaid ning raske ja kurnav seisund võib viia tihedate hospidaliseerimiste ning retseptiravimite tarbimiseni.

Südame normaalne funktsioneerimine on seotud toitumise ja elustiiliga.

Uuringud näitavad, et liikumisel, toitainetel ja tervislikul toitumisel on oluline roll südame heaolu toetamisel. See NYCU väljaanne räägib mõningatest murrangulistest toitumisealastest uuringutest südameheaolu valdkonnas ning jagab nõuandeid, kuidas oma mootor kenasti tiksumas hoida.

Liikumine ja kardiovaskulaarne heaolu.


Üks paremaid asju, mida sa oma südame heaks teha saad, on hakata liikuma. Meie istuv elustiil soodustab kardiovaskulaarsete haiguste tekkimist, sest süda ei tööta oma täiel potentsiaalil ja muutub nõnda ajaga üha nõrgemaks.

Aktiivne elustiil on üks parimaid viise üldise südame-veresoonkonna heaolu parendamiseks. Liikumine parandab muuhulgas kolesterooli ja rasva taset, vähendab põletikke veresoontes, langetab kaalu, muudab veresooned elastsemateks ja parandab verevarustust/rõhku.

US Department of Health and Human Services soovitab lastel ja teismelistel vähemalt 1 tund päevas aktiivset liikumist, sealhulgas lihaseid ja luid tugevdavaid tegevusi vähemalt kolm korda nädalas.

Täiskasvanutele on iganädalaseks soovituseks 150 minutit mõõduka intensiivsusega liikumist, 75 minutit tugevama intensiivsusega liikumist, või nende kahe kombinatsiooni. Inimestele, kes ei tegele mingi spordiga, on hea viis liikumisega alustamiseks kõndimine, pikendades tasapisi, distantsi.

Oomega-3 rasvhapped.


American Heart Association
soovitab südame toetamiseks tarbida vähemalt kaks portsionit rasvast kala nädalas ja seda põhjusega. Suur hulk tõendeid toetavad oomega-3 rasvhapate rolli südame heaolu toetamisel, alandades triglütseriidide taset (DHA ja EPA aitavad hoida vere triglütseriidide taset normaalsena; kasulik toime avaldub siis, kui päevas tarbitakse 2 g EPA-d ja DHA-d) ja vähendades vererõhku (DHA ja EPA aitavad hoida vererõhku normaalsena; kasulik toime avaldub siis, kui päevas tarbitakse 3 g EPA-d ja DHA-d).

Hiljutine ülemaailmse teadlaste konsortsiumi, tuntud kui Fatty Acids and Outcomes Research Consortium või FORCE, poolt avaldatud uurimus kinnitab veelgi mereandidest pärit ning taimsete oomega-3 rasvhapete olulisust südame talitlusele.

Tulemused pärinevad erinevatest suurtest uuringutest, mis viidi läbi 16 erineval maal 45 639 osaleja osavõtul. Need leiud, kuidas oomega-3 rasvhapped võivad mõjutada südame heaolu ja kui oluline on tarbida kala ja oomega-3 rasvhappeid, on siiani kõige põhjalikumad.

Seos suuhügieeni ja südame heaolu vahel.


Kas teadsid, et suuhügieen võib mõjutada südame seisundit? Sellest küll vaadatakse tihtipeale mööda, kuid korralik suuhügieen ei puuduta ainult hambaid, se võib mõjutada kogu keha heaolu.

Periodontiit on hambaid ümbritsevate kudede krooniline põletik, mis võib põhjustada igemete taandumist ning hammaste väljalangemist. Kui suu tervislik seisund on kehv, võivad põletikud ja infektsioonid süsteemselt levida teistesse organitesse nagu süda, maks ja neerud. Bakterid jõuavad avatud igemetest vereringesse ning kahjustavad organismi teisi organeid.

Tegelikult leidis hiljutine Danish Nationwide Cohort`i poolt 17 600 osalejaga läbi viidud uuring, et võrreldes sarnaste omadustega kontrollgruppi kuulunud inimeste andmeid 83 000 korral, oli nendel inimestel, kel oli diagnoositud periodontiit, suurem risk kehvale kardiovaskulaarsele tervisele ja suremusele.

Osalejatel oli 50% suurem risk kardiovaskulaarseteks probleemideks ning 100-170% suurema tõenäosusega surid. Seetõttu on väga oluline hoida korras oma suuhügieen ning säilitada täiuslik naeratus, mis võib märkimisväärselt vähendada krooniliste põletike riski.

Heaolu toetavad toidulisandid.


KIUDAINED:
Ammustest aegadest on teada, et kõrge kiudaine sisaldusega toit toetab südame- ja veresoonkonna heaolu, eriti just vähendades kolesterooli taset. Guarkummi (vähemalt 10 g päevas), glükomannaan (vähemalt 4 g päevas) ja kaera beetaglükaan (vähemalt 3 g päevas) aitavad hoida normaalset vere kolesterooli taset.

Hiljutine Northwestern Ülikoolis läbiviidud uurimus kinnitas seda ning lisas veelgi kasulikku teavet kiudainetest saadava kasu kohta. Teadlased olid leidude osas hämmingus ning järeldasid, et me kõik peaksime alustama kõrge kiudainesisaldusega toidu tarbimist.

Kui palju kiudainet peaksime siis tarbima? American Heart Association soovitab täiskasvanutele vähemalt 25 g kiudainet päevas.
Leidub: NeoLife Bar ja NeoLife Shake

OOMEGA-3, FOOLHAPE ja B-VITAMIINID:
Homotsüsteiin on aminohape, mida sünteesitakse  kehas ning mille kõrgenenud tase on tihtipeale seotud kõrgema kardiovaskulaarse riskiga. Uus uurimus kinnitab, et folaat, vitamiinid B6 ja B12 aitavad kaasa homotsüsteiini normaalsele ainevahetusele.

Teadlased ei ole kindlad, kui kõrge homotsüsteiinide tase suurendab südamehaiguste riski, aga arvatakse, et see on seotud veresoonte kahjustamisega, mis suurendab ateroskleroosi riski. Hiljuti avaldatud meta-analüüsi uuringus ühendasid teadlased 13 katse andmed ning leidsid, et lisades uuringus osalejate toidule oomega-3 rasvhappeid koos foolhappe ja B6- ning B12-vitamiinidega, andis suurema homotsüsteiini alandava toime, kui lisades ainult oomega-3 rasvhappeid.

Teadlased järeldasid, et homotsüsteiinide taseme langus oli seotud toitainete rolliga homotsüsteiinide degradeerumisel.
Leidub: ProVitality+

5 viisi talviseks nahahoolduseks.

20.11.2015

Sügise jahedad ja tuulised ilmad ning talvine pakane võivad mõjuda su nahale hukatuslikult. Pimedal hooajal rohkem siseruumides viibides on kuiva õhu käes istumine samuti kurjast.

Kuidas siis hoida naha tervislikku jumet sügis-talvisel perioodil?

5 soovitust, et saaksid nautida talverõõme, minimeerides kuiva naha riski.


1
Tarbi piisavalt vedelikku - juues niisutad nahka seespidiselt. Vesi on selleks väga hea. Või miks mitte kuum NeoLife Tea, et saada sooja ja lisaenergiat.

2 Toimi nagu troopikas ja kreemita niisket nahka kohe peale pesemist. Kasuta Moisturizing Hand  Body Lotion käte ja keha jaoks. Näo ja kaela piirkonnas kasuta Enriching Moisturizer 1, mis sisaldab rohkelt niiskusesäilitajaid.

3 Kaitse ja rahusta. Külma ilmaga kasuta õues kindaid. Näonahka kaitse Renewing Antioxidant Treatment kreemiga, mis sisaldab antioksüdantidena A-, C-, E-vitamiini ja rohelist teed. Ärritunud nahka rahusta jahutava taimse Aloe Vera Gel-iga.

4 Taasta õlid seestpoolt väljapoole oomega-3 rasvhapetega Omega-3 Salmon Oil Plus-ist. Nisuiduõlis sisalduvat E-vitamiini nimetatakse lausa "nahavitamiiniks", seega tarbi julgelt Wheat Germ Oil with Vitamin E.

5 Vaheta tootesarja. Kui muidu kasutad kombineeritud ja rasusele nahale mõeldud kreeme (Nutriance nr 2), siis sügis-talveks vaheta need kuivale ja normaalsele nahale mõeldud kreemide vastu (Nutriance nr 1). Sellega pakud rasketes ilmaoludes nahale lisaniiskust ja pehmendavat toimet.

E-vitamiin ja oksüdatiivne stress.

23.10.2015


E-vitamiin on olulisel kohal, et kaitsta sinu rakke oksüdatiivse stressi eest. See omakorda aitab kaasa sinu üldisele heaolule.

Igapäevaselt puutume kokku vabade radikaalide ja nende negatiivse mõjuga inimorganismi rakkudele, selle takistamine on seega pidev väljakutse. Vabad radikaalid satuvad kehasse ümbritsevast keskkonnast - sigaretisuitsust, õhusaastest ning päikese ultraviolettkiirgusest.

Ka keha ise määrab ära vabade radikaalide tekke, eriti reaktiivsete hapniku osakeste (RHO). Kui keha muudab toitu energiaks, moodustub endogeenselt RHO-d, mistõttu on oluline tarbida kaitsvaid aineid, mis aitaksid võidelda oksüdatiivse stressi hävitava mõju vastu.

E-vitamiini kohta on palju väiteid, mis viitavad selle potensiaalile heaolu edendamisel ja oksüdatiivsel kaitsel. Euroopa soovituslik E-vitamiini päevane kogus on 12 mg. Et koos toiduga seda piisavas koguses saada, peaks sööma pähkeid, seemneid ja köögiviljaõlisid, mis on ühed parimad E-vitamiini allikad. E-vitamiini leidub küllaldaselt ka roheliste lehtedega köögiviljades.

Enamasti siiski ei sööda eelnimetatud toiduaineid ning pigem tarbitakse väikese rasvasisaldusega toite. See aga vähendab E-vitamiini imendumist, kuna tegu on rasvlahustuva vitamiiniga. Probleemi lahenduseks sobivadki siis toidulisandid. 

 

E-vitamiinide perekond looduses.

E-vitamiin on rasvas lahustuv vitamiin, mis koosneb erinevatest ühenditest. Kaheksa kõige tähtsamat ühendit, mis E-vitamiinide perekonda kuuluvad, võib jagada kahte rühma: tokoferoolid ja tokotrienoolid.

Kummaski neist rühmadest on alfa-, beeta-, gamma- ja delta-ühendid. Alfatokoferool avastati esimesena ning toodete koostist kajastavas infos väljendatakse seetõttu üksnes selle sisaldust, kuigi uurimused on näidanud, et ka teistel rühmadel võib olla varem avastamata tähtsust.

 

Kuidas ära tunda sünteetilist E-vitamiini.

Naturaalne E-vitamiin on väga kallis tooraine ja seetõttu on E-vitamiini kunstlik valmistamine ning sünteetilise vitamiini kasutamine paljudele ettevõtetele tasuv olnud. Sel põhjusel leidubki tänapäeva turul palju tooteid, mille koostisse kuuluv E-vitamiin on 100%-liselt või pooleldi sünteetiline.

Kui toote kohta on olemas täpsem toote koostist puudutav informatsioon (sisudeklaratsioon), on kerge otsustada, kas on tegemist loodusliku või sünteetilise E-vitamiiniga.

Naturaalset E-vitamiini väljendatakse alati d-alfatokoferoolina. Sünteetilise E-vitamiini kohta on tähis dl-alfatokoferool; ehk ”d” on naturaalse ja ”dl” sünteetilise E-vitamiini tähis.


Looduslik antioksüdant.

E-vitamiin toimib inimese organismis põhiliselt antioksüdandina. See tõstab rakkude võimet kaitsta end soovimatute oksüdeerumisreaktsioonide eest ning kaitseb sellega eriti rasvu sisaldavaid kelmeid, mis leiduvad närvisüsteemis, lihastes ja südameveresoonkonnas. See parandab organismi võimet omastada A-vitamiini.


NeoLife E-vitamiini sisaldav nisuiduõli –mitte 
ainult alfatokoferool, vaid kogu E-vitamiinide perekond.

Tänapäeval on müügil rida naturaalseid E-vitamiini preparaate, mis sisaldavad ainult alfatokoferooli. Kuigi tooted on looduslikud, saab neist vaid ühte perekonda kuuluvatest E-vitamiinidest. Seevastu NeoLife naturaalne E-vitamiin sisaldab tervet E-vitamiinide perekonda just sellisel kujul, nagu neid looduses leidub.

NeoLife naturaalne E-vitamiin koosneb hoolega valitud looduslikust nisuiduõlist, mis sisaldab kõiki tokoferoole. Sellesse on koondatud E-vitamiini kasulikud küljed: tokoferoolid ja tokotrienoolid esindatuna just sellises omavahelises vahekorras, nagu neid ka looduses leidub.

Lisaks neile on preparaadis veel teisi toitaineid, mis toidus E-vitamiiniga alati koos esinevad ja teda omalt poolt täiendavad.


Lähtekohaks on täisväärtuslik naturaalne 
nisuiduõli.

Kuidas saada paremat E-vitamiini? NeoLife ainulaadne E-vitamiin on tõepoolest parem E-vitamiin. Kasutades ära oma teadmisi, oskusi ja püüdlusi olla alati parim, on NeoLife suutnud pakkuda kogu E-vitamiinide perekonna pehmes želatiinkapslis.

Tähtsaimaks osaks preparaadis on looduse enese naturaalne E-vitamiin – nisuiduõli, kuid mitte igasugune nisuiduõli.

NeoLifel teadmistel põhineva teraviljalipiidide ekstraheerimisprotsesside analüüside tulemusel valiti välja kõige parem saadaolev nisuiduõli. See töötlemata, külmpressimismeetodil valmistatud õli on parim, mida tänapäeva tehnoloogia suudab toota ja mida raha eest osta saab. Samuti tagab see, et igas NeoLife E-vitamiini kapslis on olemas kõik looduses esinevad E-vitamiini toitained.

Lisaks eelnevale on lisatud tootele spetsiaalselt välja valitud ja puhast, 100%-liselt naturaalset E-vitamiinisegu, kus d-alfatokoferoolisisaldus on suhteliselt madal, kuid kus on rohkesti beeta-, gamma- ja deltatokoferoole ning kõiki tokotrienoole.

Kõige lõpuks on lisatud tootele veel kvaliteedilt parimat 100%-liselt puhast d-alfatokoferooli, mis moodustab toitainetuuma kõiki E-vitamiini komponente sisaldavas preparaadis.


Kõige selle tulemusena on NeoLife klass 
omaette.

Kui seada eesmärgiks välja töötada parim võimalik E-vitamiinipreparaat inimese jaoks, siis on NeoLife selles osas oma ülesande täitnud, sest see on:

• parim naturaalne nisuiduõli,

• kõige rikkalikum looduslik E-vitamiini preparaat,

• puhas ja naturaalne tokoferoolikontsentraat.



E-vitamiini sisaldus NeoLife toidulisandites:

 

 Wheat Germ Oil
 10 mg/kapslis

 Looduslik E-vitamiin
 nisuiduõlist ja sojast.


 
Pro Vitality+
 12 mg/pakikeses

 Lai valik kõige olulisemaid 
 toitaineid igapäevaseks
 tarbimiseks.

 NeoLife Shake
 3,5 mg/pakikeses

 Täiuslik toitainete
 kooslus toidukorra
 asendamiseks.

 
 
Betaguard
 4 mg/tabletis

 Toitainete sünergiline
 koostis, mis kaitseb
 oksüdatiivse stressi eest.

 

 Carotenoid Complex
 6 mg/kapslis

 Puu- ja köögiviljade 
 ekstraktid, mis on 
 tugevad antioksüdandid

 NeoLife Bar
 7,8 mg/batoonis

 Looduslik vahepala
 puuviljade, pähklite,
 terade ja seemnetega. 

 
 Formula IV Plus
 Formula IV / Multi
 7,5 mg E-vitamiini

 Erinevad valikud multi-
 vitamiinide ja mineraa-
 lidega igaks elujuhtumiks. 

 Cruciferous Plus
 3 mg/tabletis

 Olulised toitained rist-
 õielistest köögiviljadest.

 Vitasquares
 2 mg/tabletis

 Parim näritav multi-
 vitamiin lapse kasva-
 vale organismile.

 

Kuidas optimaalkaalu säilitada.

07.05.2015
Kuidas optimaalkaalu säilitada.

Dieedisoovitused on kaheldavad.


See, kuidas liigsetest kilodest lahti saada, on tänapäeval üsna läbileierdatud teema. Erinevaid imedieete pakutakse sadu, kui mitte rohkem.

Mitmed dieedid ka teevad seda, mida lubatud – ülekilod kaovad. Paraku on see vaid pool võitu, Sind huvitab ju optimaalse kehakaalu juurde püsima jäämine.

Püsivate tulemuste saavutamise puhul jäävad enamus dieete hätta. Need lihtsalt ei toimi sellepärast, et kaalu alandamine on vastuolus organismi loomulike protsessidega. Ehk teisisõnu loodust üritatakse üle kavaldada, mitte sellega kooskõlas toimida.

Et tervisliku kehakaalu juures püsida, peaksid ennekõike aktsepteerima tõsiasja, et muutuma peab elustiil, mis ülekaalu põhjustas. Uued harjumused peavad asendama vanu. Kampaania korras kaalu langetamisega lollitad vaid iseennast.

Endise elustiili jätkamine toob tagasi endise kehakaalu või rohkemgi veel. Nii et unusta kõiksugu rasvablokaatorid ja monodieedid. Usalda pikaajalist tulemust ja sisemist enesetunnet kehakaalu langetamise protsessi käigus.

NeoLife kaalukontroll järgib organismi loomulikke vajadusi.


Et mitte laskuda bioloogilste ja meditsiiniliste üksikasjadeni, nimetagem organismi tööpõhimõtet lihtsalt energiavahetuseks. Ja toit, mida suhu pistad, on otseseks energiaallikaks.

Kui toidust saadav energia on tasakaalus kulutatava energiaga, siis on põhimõtteliselt kõik korras. Nii lihtne see ongi.

Lisaks peab järgima ka seda, et korraga saadav energiahulk ei ületaks teatavat piirnormi ning mingil ajahetkel ei tekiks energia puudujääki. Ehk energia tasakaal peab säilima pidevalt.

Parimaks tasakaalu indikaatoriks on veresuhkur. Kui seda hoida päeva kestel soovitavas vahemikus, siis ei toimu üleliigse energia ladestumist rasvana. Optimaalne toiduenergia hulk läheb kohe kasutusse.

Kui tegu on ülekaaluga ehk juba ladestunud rasvaga, siis veresuhkru kontrolli abil muutub organism niiöelda rasvapõletusmasinaks ning varud võetakse käibele. Selle tulemusel kaal vähenebki.

Olgu öeldud, et enese näljutamine (energia puudujääk) lülitab organismi säästurežiimile ehk ladestunud rasvu hoitakse kinni. See on organismi ürgne eripära, mis hoidis koopainimest järgmise söögikorrani elus. Näljutamise tulemusel toimub petlik kaalu langus peamiselt rakkude veesisalduse arvelt, mis hiljem kuhjaga tasa tehakse.

Niisiis sööma peab ratsionaalselt ja veresuhkru tasemele soovituslikku mõju avaldavaid toiduaineid. Seda mõju väljendab glükeemiline indeks, mis näitab süsivesikute glükoosiks lõhustumise kiirust.

NeoLife kaalukontrolli tööpõhimõte järgib just nimelt veresuhkru kontrolli all hoidmist, et rasvavarud saaks põletatud ning tulevikus vältida nende ladestumist.

Sõltumatu uuring tõestab NeoLife kaalukontrolli toimet.


Mainekas meditsiiniajakiri New England Journal of Medicine avaldas Kopenhaageni ülikooli teadlaste tehtud uuringu Diogenes. Selles osales kaheksa keskust eri Euroopa riikidest ning juhuvaliku põhjal valiti uuringusse 772 perekonda – 938 täiskasvanud ja 837 last. Uuring on maailmas senitehtuist suurim dieediuuring.

8 nädalase katseaja kestel langes kõigi katsealuste kehakaal keskmiselt 11 kilo. Selleks kasutati erinevaid dieedivorme. Erinevuseks olid söödava toidu valkude osakaal ja glükeemiline indeks.

Uuringu ideeks oli teha kindlaks, milline dieet on kõige tõhusam selleks, et hiljem kilod taas lisanduma ei hakkaks. Selleks jälgiti järelkatse käigus inimesi poole aasta vältel.

Märkimisväärne on see, et ainsana suutsid pärast kaalu langetamist seda samal tasemel hoida need inimesed, kes järgisid valgurohket ja madala glükeemilise indeksiga dieeti.

Nende hulgas oli ka kõige väiksem väljalangevus. Teadlaste sõnul on siin põhjuseks asjaolu, et selline dieet aeglustab seedimisprotsessi ning glükoositase veres on stabiilsem, mis kindlustab hea enesetunde.

Valgud tagavad parema täiskõhutunde kui süsivesikud ja rasv, seega ei vaevanud selle rühma katsealuseid näljatunne.

Seda kõike on väitnud ka NeoLife kaaluprogrammi kasutajad. Seega tehtud uuringu tulemusi võib otseselt seostada NeoLife teadlaste tehtud uuringutega, mis samuti kinnitavad organismile loomulikku toimet ja tõhusust.

Diogenes uuringu kokkuvõte ilmus Tartu Ülikooli teaduslehel Novaator

Raud ja rauapuudus.

01.04.2015

Raudselt vajalik toitaine - raud.

raud
Raud on toitaine, mida inimorganism vajab mitmete oluliste funktsioonide täitmiseks.

Raud on vajalik kudede taastamiseks, see osaleb rakujagunemise protsessis. Raud aitab kaasa mitmete ensüümide talitlusele, et tagada aktiivsus ajukoes, immuunsüsteemis, energiavahetuses ja mujalgi.

Rauda on vaja punaverelibledes hemoglobiini tootmiseks, mille põhiülesanne on kehas hapniku transportimine.

Rauapuuduse statistika.


Rauapuudus ja sellest tulenev aneemia on sagedaseim toitumisega seotud haigus maailmas. Rauapuudusaneemia all kannatab ca 3% meestest, 30% viljakas eas naistest ning kuni 60% lapseootel emadest.


Eestis on rauapuudus ja rauapuudusaneemia 23% imikutest (9-12 kuu vanustel). Laste hulgas (6-18 a. vanustel) esineb rauapuudust 14%-l, kusjuures kõige sagedamini tütarlastel vanuses 16-18 a (vastavalt 28%).

Rauapuuduse sümptomid.


Üks esimesi tunnuseid, et organismis on rauda liiga vähe, on suurenenud väsimus ja jõuetus. Just seetõttu on raud oluliseks toitaineks sportlastele ja füüsilise töö tegijatele.


Lisaks võivad rauapuuduse sümptomiteks olla ärrituvus, tähelepanuhäired, õhupuuduse tunne, peavalu, kohin kõrvus, südamekloppimine, naha kahvatud, küünte ja juuste haprus, lõhed suunurkades, valulik keel, isutus.

Rauapuuduse põhjused.


Rauapuuduse põhjused võib jagada neljaks kategooriaks:

  • Suurenenud raua kadu

  • Suurenenud raua vajadus

  • Vähenenud raua tarbimine

  • Vähenenud raua imendumine


Suurenenud raua kadu võib esineda olukorras, kus tekivad sisemised verejooksud näiteks trauma või seedetrakti haavandite puhul. Viljakas eas naistel tekib rauapuudus eelkõige rohke menstruaalverekaotuse tagajärjel. 


Suurenenud raua vajadus on tavaliselt imikutel ning lastel ja noorukitel intensiivsel kasvuperioodil. Samuti on suurem raua vajadus naistel raseduse ja imetamise ajal.

Vähenenud raua tarbimine esineb inimestel, kes on menüüst täielikult välja jätnud loomsed toidud nagu liha, kala, munad jm.
Toidus esineb rauda kahel kujul - heemne ja mitteheemne. Suurem osa toidus olevast rauast on mitteheemne ja selle imenduvus on umbes 5%. Loomsest ehk heemsest rauast imendub 15-35%.

Rauarikkad toiduained.


Loomsetest toiduainetest sisaldavad palju rauda:rauarikas toit

taine sea- ja veiseliha
loomamaks
linnuliha ja -maks
munad
verivorst, verikäkk
merekarbid, austrid

Taimsed toiduained, mis sisaldavad rauda:
täisteratooted, eriti rukkijahust
roheline lehtköögivili nagu mangold, spinat, brokkoli
oad, läätsed
kõrvitsa-, lina-, seesamiseemned
hirss, nisukliid, kaer
mustikad, maasikad
kuivatatud ploomid ja aprikoosid

Rasva- ja suhkrurikas toit on tavaliselt rauavaene, samuti liigselt töödeldud poolfabrikaadid.

Raua paremaks imendumiseks oleks vajalik samaaegselt tarbida C-vitamiini, seda eriti mitteheemsete rauaallikate puhul. Raua imendumist vähendavad piima, tee ja kohvi joomine söömise ajal, seega joo neid söögikordade vahel.

Raua tarbimiskogus päevas.


Erinevate toitumisspetsialistide hinnangul on raua soovituslik kogus 9-15 mg päevas.

Kuna taimetoitlased saavad toidust vaid mitteheemset rauda, siis peaks nende tarbitav raua kogus olema ca 1,8 korda suurem. Samas sõltub see üldisest menüüst, ehk kui palju süüakse raua imendumist soodustavaid või takistavaid toiduaineid.

Aktiivsetel tervisesportlastel, kes tegelevad intensiivselt vastupidavusaladega (ujumine, jalgrattasport, pikamaajooks), on rauavarud tihti ebapiisavad ning nende vajadus võib olla ca 30% suurem. Eriliseks riskigrupiks on naissportlased.

Ka lapseootel ja rinnaga imetavad naised vajavad tavapärasest rohkem rauda. Täpsema olukorra ja raua lisavajaduse peaks määrama perearst.

Rauda sisaldavad toidulisandid.


NeoLife poolt pakutavad toidulisandid sisaldavad rauda hästi imenduval kujul, eriti kui neid kasutada koos C-vitamiiniga (
All C ja Sustained Release Vitamin-C).

NeoLife toidulisandites on raud koos paljude teiste toitainetega, et koosmõju tulemusel tagada parim tulemus.

Formula IV
Raua sisaldus 12,5 mg (=89% RDA)

Parim kompleksne toidulisand, milles on täisterast saadud lipiidid ja steroolid koos oluliste vitamiinide ja mineraalidega.





Essential Vitamin and Mineral Complex (ProVitality+)
Raua sisaldus 6 mg (43% RDA)

Esmaselt vajalike toidulisandite komplekt, mis loob toitumise vundamendi vastavalt terviseorganisatsioonide soovitustele.




NeoLife Shake
Raua sisaldus 4,9% (35% RDA)

Suurepärase koostisega toidukorra asendaja kaalukontrolliks või igapäevaseks toitumiseks.




Vita-Squares
Raua sisaldus 3 mg 3 tabletis

Parim näritav toidulisand lastele, et toetada neid kasvuperioodil lipiidide, steroolide, koliini, vitamiinide ja mineraalidega.

Kogu tõde sinu nahast.

01.04.2015

Tervisliku naha lähivaade.


Nahk on inimese kõige suurem organ. See on kõige otsesemalt kokkupuutes väliskeskkonna mõjudega ning on loodud ennekõike kaitsma inimkeha. Lisaks selle praktilise ülesande täitmisele huvitab meid ka naha ilus välimus.

Nahk koosneb kahest kihist: marrasknahast (epidermis) ja selle all olevast pärisnahast (dermis).

Marrasnahk ehk epidermis.


Naha pealmine kiht ja välispind epidermis kaitseb organismi vigastuste, mikroorganismide toime ja keemiliste ning füüsikaliste mõjutuste eest. Marrasknahk koosneb mitmest naharakkude kihist, milles on miljoneid väikeseid poore ja nahanäärmeid - igal ruutsentimeetril tuhatkond!

Marrasknaha alumises osas on naharakud niiskusest pungil, uued naharakud lükkavad vanu alt ülespoole. Naharakud, mis liiguvad pinnale, muutuvad üha tasapinnalisemaks ja kõvemaks, lõpuks jääb järele surnud rakkudest moodustunud sarvestunud kiht – stratum corneum.

Surnud rakud eralduvad pidevalt naha pinnalt – see ongi naha loomulik uuenemisprotsess. Kui naharakud eemaldada või ära kraapida, tulevad nende asemele altpoolt uued.

Pärisnahk ehk dermis.


Marrasknaha all on pärisnahk, mis toidab marrasknahka. Pärisnahas on valgud, mida nimetatakse kollageeniks ja elastiinikiud. Tegelikult on pärisnahk marrasknaha aluseks, sest pärisnahas asub keeruline elastiini- ja kollageenikude, mis ongi naha struktuuriks ja annab nahale sitkuse ja painduvuse.

Seal on nahka toitvad veresooned, nahanäärmed, närvirakud, higinäärmed. Võib öelda, et pärisnaha elastiinikiud kaitsevad nahka ja kollageenikiud hoolitsevad naha struktuuri eest.

Naharasu ehk seebum.


Pärisnahka ulatub mitmeid näärmeid, mis toodavad rasvast (lipiide sisaldavat) ollust – naharasu (seebum). Naharasu tuleb marrasnaha pinnale ihukarvade juures paiknevatest kanalitest ja ümbritseb iga naharakku.

Naharasu on väga oluline naha jaoks, see aitab nahal säilitada niiskust ja seega ka nooruslikku välimust. Nahk on sile, kauni struktuuriga, säilitab paremini niiskust ja nii ei teki enneaegseid kortse.

Kuiva naha puhul tekib rasu vähem kui nahk vajab, mistõttu pole tagatud niiskuse säilimine nahas. Kui loomulik rasukaitse on puudulik, siis hakkab nahk kaotama niiskust - niiskus aurustub nahast pidevalt ja nii muutub nahk liiga kuivaks.

Rasvases nahas tekib rasu normaalsest rohkem. Kui naha pinnal on liiga palju rasu, tekib nahas hapnikupuudus. Liigne rasu ummistab poorid ja see tekitab omakorda naha jaoks probleeme.

Naharasu teke sõltub paljudest teguritest, nagu vanus, toitumine, leeliseliste ja teiste tugevatoimeliste puhastusvahendite kasutamine, ravimid, alkohol, keskkonnamõjud ja tervislik seisund. Võib arvata, et nii mõnigi neist teguritest kehtib igaühe puhul, sellepärast on oluline hooldada oma nahka seda kaitstes ja normaliseerides loomulikku rasuteket.

Nutriance nahahooldustooted aitavad tasakaalustada naha niiskust, kuna neis olevad toimeained pärsivad või soodustavad rasu teket. Sellega aitad kaasa noorusliku ja särava naha säilimisele.

Loomulik niiskus - higistamine.


Nahk vajab niiskust, et olla ja püsida värske. Niiskus hoiab naharakkude pinna värske; rakud muutuvad ümaraks ja vastupidavaks. Sel viisil suudab nahk alal hoida sisemist niiskust.

Niiskus toidab nahka, kuna niiskuse abil liiguvad toitained nahakihtidesse. Niiskust saab nahk mitmelt poolt, näiteks niiske ilmaga otse õhust. Nahk saab niiskust ka veega kokkupuutel.

Fotomodellidele soovitatakse juua palju vett, et nende nahk näeks värskem ja siledam välja. See on tõepoolest mõistlik soovitus – 20% naha koostisest on vesi.

Naha kaudu kaotab inimene palju niiskust – niiskust aurustub eriti palju palava ja kuiva ilmaga. Nahk kaotab niiskust palju keskkütte ja õhukonditsioneeride pärast, mis muudavad keskkonda kuivemaks. Loomulik naha niiskus imbub ka riietesse.

Kui nahk kaotab niiskust, muutub see kuivaks. Kui nahk kuivab, muutub ta praguliseks, niisamuti nagu põuane maapind. Kaob naha loomulik sitkus, pingsus ja elastsus. Nahale tekivad jooned ja kortsukesed.

Kuiva nahka koormavad korduvad grimassid. Kuivale nahale, mis pole enam piisavalt elastne, jäävad sellest püsivad kortsukesed. Hästi hooldatud ja niiske nahk on painduv ja sitke. Selline nahk peab vastu korduvatele näolihaste liigutustele, sest nahk on piisavalt pehme ja painduv.

Naha niiskusbarjäär ja selle tasakaal.


Kui higi ja rasu eraldumine vastavate näärmete poolt on tasakaalus, tekib nahapinnal ideaalne rasu ja niiskuse kiht. Selle tasakaalu tulemusena püsib nahk niiske ja terve.

Rasu- ja niiskusetaset mõjutavad väga paljud tegurid, ehk et õige tasakaalu loomine nahas on suur väljakutse. Tuleb tähelepanelikult jälgida, milliseid seepe, puhastusaineid, näovett kasutada, et need ained niiskust nahast ei eemaldaks.

Mõned ained, rasked õlisid sisaldavad puhastusained ja niisutavad kreemid, võivad ka teisel viisil nahale kahju teha – ummistades poore.

Nutriance nahahooldusvahendid vastavad nahatüübile, annavad nahale neid toitaineid, mida see vajab ja sel viisil saab nahk endale loomuliku noorusliku välimuse.

Naha elutsükkel ja uuenemine.


Kogu inimese elu kestel osaleb nahk pidevas kasvutsüklis. Nahk uueneb pidevalt ja see on terve naha puhul loomulik.

Rasvasel nahal kleepuvad ja kuhjuvad pindmised naharakud kokku, kuiv nahk on seevastu tuhmi läikega.

Aastatega kahaneb naha uuenemisprotsessi kiirus. 50-aastase inimese nahk uueneb kaks korda aeglasemalt kui 25-aastasel inimesel. Õnneks meeldib nahale väga, kui sel aidata vanadest naharakkudest vabaneda koorimise teel.

Korrapärase koorimisega kiirendatakse naha uuenemist, nahk hakkab noorem ja kaunim välja nägema, sest värsked ja pehmed naharakud pääsevad pinnale.

Kuidas nahk vananeb?


Nahk on oma parimas seisundis, kui inimene on umbes 20 aastat vana. Naharasu ja niiskuse tasakaal on siis optimaalne, rakkude uuenemine toimub kiiresti – 14 kuni 18 päevaga. See kõik annab nahale parima niiskusbarjääri.

Juba kolmekümnendates aastates hakkab nahk tasapisi kaotama oma parimat seisundit ja pikkamööda ilmuvad väikesed kortsukesed. Niisiis on nende kortsukeste ilmumise põhjus teada - naha aeglasem uuenemine ja niiskuse säilitamise võime vähenemine.

Kui inimene on saanud neljakümneaastaseks, on naha uuenemise aeg pikenenud ligikaudu kahekordseks võrreldes 20-aastase inimesega, kellel on nahk parimas vormis.

50-aastasel inimesel kulub naha uuenemiseks juba kuu aega või rohkemgi.
Pikem naha uuenemise aeg tähendab kahte asja:

1) vanad naharakud jäävad naha pinnale kauemaks, nahk näeb kuiv välja ning vanad rakud varjavad naha kauni läike ja loomuliku värvi;
2) nahk pole enam parimas tervislikus vormis.

Erinevad nahatüübid - tervislik ja kaunis nahk.


Paljud inimesed ei teagi, kui terve ja kaunis nende nahk võiks olla. Normaalne terve nahk pole ei kuiv ega rasvane, see on loomuliku pingsusega ja pehme ning suudab end ise väliskeskkonna mõjude eest kaitsta.

Inimese geneetiline pärand on aluseks naha tundlikkusele, kuid peale selle sõltub naha niiskuse ja rasvasuse tasakaal toitumisest, puhkuse ja töö vahekorrast ning piisavas koguses vee joomises.

Naha seisundile on oluline see, kuidas nahka hooldatakse ja kaitstakse. Üldiselt on palju erinevaid nahatüüpe lisaks põhitüüpidele, milledeks on kuiv, normaalne, segatüüpi ja rasvane nahk. Kõige äärmuslikumaid nahatüüpe on kaks.

Kuiv nahk.


Nahk läheb kuivaks, kui see ei tooda niiskust piisavalt. Äärmiselt kuiv nahk tekib toitumise puudujääkide tagajärjel või päikesekiirguse toimel. Nahka kuivatavad ka pakane ja tuul. Mida kauem nahk kannatab kuivuse käes, seda rohkem kaotab nahk oma vetruvust, nooruslikku pingsust. Selle tagajärjel tekivad kortsud ja kortsukesed.

Mõned kosmeetikatooted võivad ka kauaaegse tarvitamise jooksul mõjuda nahka kuivatavalt, kui nad sulgevad poore, ei lase nahal vabalt hingata ja loomulikul niiskusel mõjuda.

Rasvane nahk.


Nahk on rasvane, kui ta toodab liiga palju rasu. Liigne rasutoodang võib olla põhjustatud ümbritseva keskkonna mõjul tekkinud vaimsest pingest, toitumise puudujääkidest või päikesekiirguse toimel, osaliselt ka külma ja tuule toimel.

Liigset rasu tootmist võivad tekitada hormonaalse tasakaalu häired. Nahk võib muutuda liiga rasvaseks ka kuivatavate ja tugevatoimeliste jumestus- ja kosmeetikatoodete kasutamise tagajärjel, mis liigselt ergutavad rasu tekkimist ja takistavad niiskuse ning rasva tasakaalu säilimist.

Nahka mõjutavad tegurid.


Nahka mõjutavad mitmed tegurid, muuhulgas vananemine ja väliskeskkonna toime. Iga inimese nahk reageerib erinevalt, seetõttu ongi erinevaid nahatüüpe – igal inimesel on ainulaadne, ainult temale iseloomulik nahk.

Kuna nahk aja jooksul muutub, siis tuleb vastavalt muuta ka naha hooldamist. Kui hooldada nahka ühtmoodi 20 aastat järjest, siis teeb see nahale kindlasti rohkem kahju kui kasu.

Kujuta ette, et sul oli kunagi rasvane nahk ja hooldad seda endiselt kui rasvast nahka, kuigi nahk pole ammu enam rasvane. Või olid nahal kuivad alad, mis on nüüd palju suuremaks muutunud.

Nahka tuleb hooldada pidevalt jälgides naha seisundit ja vastavalt sellele korrigeerida hooldusprogrammi, siis on nahk kogu aeg terve ja nooruslik. Kui valida endale hooldusprogrammi, pea silmas allpool nimetatud tegureid.

Vanus.


Naha näärmed toodavad iga aastakümnega vähem rasva ja selletõttu tekib nahas rasva puudus. Selline nahk ei suuda tõhusalt niiskust säilitada ja nahk muutubki kuivaks.

Aastatega läheb nahk ka jäigemaks. Kollageeni- ja elastiinikiud hakkavad lagunema, naha struktuur saab kannatada ja kaob naha pehmus ja pingsus. Selle vastu tegutsemiseks tuleb nahka sageli niisutada ja kasutada kontsentreeritumaid niisutavaid vahendeid.

Keskkond.


Erinevad aastajad avaldavad nahale erinevat mõju. Nii suvekuumus kui talvine pakane vähendavad rasva ja niiskuse teket nahas. Nahka tuleb seetõttu niisutada, eriti oluline on niisutada kuiva nahka.

Kuumus ja niiskus – niiskuse ja soojusega tundub nahk üldiselt rasvasem. Seda tunneb ilmselt vajadust nahka sagedamini pesta ja soovist kasutada tugevama toimega puhastusvahendeid. Kui nüüd veel unustada nahk niisutamata, rikutakse sellega naha loomulikku niiskuse ja rasva tasakaalu, mis omakorda kutsub nahas esile rasu tekkimise.

Kuum ja kuiv – kuumas ja kuivas hakkab nahk higistama. Kui organism üritab kuumust jahutada higistamise teel, ei teki piisavalt rasu. Kui nahk kuivab kiiremini, kui loomulik niiskuseteke seda suudab tasakaalustada, kaob rasu ja niiskuse tasakaal nahas. Nahk vajab siis lisaniiskust. See tähendab, et sellises keskkonnas muutub kuiv nahk kuivemaks.

Külm ja kuiv – selline olukord on eriti halb – nahk kuivab ja rasu teke on takistatud. Nahka tuleb sagedamini niisutada, et see oleks niiske ja piisavalt hästi kaitstud.

Oksüdeerumine.


Paljud teadlased arvavad, et vananemine on üldiselt tingitud vabade radikaalide poolt meie rakkudele avaldatavast oksüdeerivast toimest. Vabad radikaalid tekivad normaalse ainevahetuse käigus ja keskkonna mõju tulemusena.

Vabad radikaalid võivad rakkudes kutsuda esile muutusi ja rakke kahjustada või isegi lõhkuda samal moel nagu rooste hävitab metalli.

Vabad radikaalid ja nendest põhjustatud kahjustused võivad tekkida ka vees või õhus oleva saaste tagajärjel. Olukorda raskendab vale ja tasakaalustamata toitumine.

Naha kaitsmiseks tuleb seda varustada antioksüdantide ja vitamiinidega (ka mõned vitamiinid on antioksüdandid). Nahka kaitsevad vabade radikaalide eest nahahooldussarja Nutriance ürdirikkad tooted.

Toitumise mõju nahale.


Teaduslikud uuringud näitavad, et toidu kvaliteet ja tasakaal väljendub naha seisundis. Teisisõnu, sinu igapäevane menüü on näost näha.

Paljusid nahaprobleeme saab vältida organismi õige toitmisega ja naha hooldamisega. Paljud toitainete rühmad, mis on olulised üldisele tervislikule seisundile, on seda  ka naha seisundile.

  1. Olulised lipiidid ja steroolid aitavad organismil tagada tasakaalustatud naharasu toodangut ja uute naharakkude arenemist.

  2. Vitamiinid ja mineraalained on vajalikud naha kasvamiseks, valkude sünteesimiseks, ensüümide aktiivseks toimimiseks ja oksüdeerimise eest kaitsmiseks.

  3. Valgud (aminohapped) on olulisel kohal nahakudedes, kollageenis ja elastiinis.

Vitamiinid ja nahk.


Igasugune vitamiinipuudus jätab oma jälje ka nahale. Et nahk oleks terve, on eriti vajalikud järgmised vitamiinid:

Vitamiin A, mis on vajalik normaalseks naha kasvamiseks ja arenemiseks, reguleerib ülemise nahakihi rakkude taastootmist. Osaleb kollageeni sünteesil.

B-vitamiinid on vajalikud tervisliku naha kasvuks ja püsimiseks.

Vitamiin C on vesilahustuv antioksüdeerija, kaitseb nahka seesmiselt. Osaleb kollaageni tekkeprotsessis ja tõstab vastupanuvõimet nakkustele.

Vitamiin E on tähtis oma antioksüdeerivate omaduste poolest; kaitseb rakukesta oksüdeerumise eest.

Mineraalained ja nahk.


Kõik üldtuntud mineraalained on olulise tähtsusega terve naha ainevahetuses. Nimetagem tähtsamaid:

Kaltsium on oluline element kapillaaride koostises.

Magneesium on oluline element ensüümide süsteemi funktsioneerimiseks.

Vask osaleb melaniini tekkeprotsessides.

Tsink on oluline element rakkude uuenemisprotsessis.

Nahk ja vesi.


Puhast vett on vaja palju, et nahk saaks oma normaalseks toimimiseks piisavalt niiskust. Vesi viib kehast välja laguained ja mürgid, mis ainevahetuse käigus tekivad. Vesi niisutab nahka, varustades niiskusega naharakke.

Vesi toimetab eluks vajalikke toitaineid mööda keha laiali, sealjuures ka nahapinnale. Et tervis oleks korras, on soovitav iga päev juua vähemalt kaks liitrit vett.

Nooruslik nahk nüüd ja edaspidi.


Ilus nahk tekib teadliku hooldamise tulemusena. See peegeldab kogu organismi tervislikku seisundit. See, kuidas nahk välja näeb ja puudutades tundub, sõltub eelkõige inimese üldisest heaolust.

Et nahka varustada vajalike toitainetega, tuleb iga päev süüa hästi tasakaalustatud toitu, juua küllaldaselt vett, liikuda korrapäraselt ja puhata piisavalt. Naha parim sõber on õige niiskuse ja lipiidide vahekord.

Nutriance on ilumaailmas tipptasemel nahahooldustoodete sari, mis tagab sellise tasakaalu. Nutriance tõhus kvaliteedikontroll, tooraine puhtus, toodete suurepärane toime ja ohutus loovad kindlustunde, et just Nutriance on parim lahendus nähtavate vanamemismärkide vastu töötamiseks.

E-ained toidus.

01.04.2015


Erinevate toiduainete valik kauplustes on viimastel aastatel suurenenud. Eestlane tunneb üha rohkem huvi selle vastu, mida ta sööb.

Paljud pakendatud toiduained sisaldavad lisaaineid, mis peavad olema ka pakendil toodud kas rühma- ja lisaaine nimetusena või Euroopa Liidus kehtiva E-koodi abil.

Mis on E-ained?

Toiduainete lisaained on ained, mida lisatakse toiduainetesse tahtlikult toiduainete töötlemisel eesmärgiga pidurdada nende riknemist, parandada välimust, struktuuri, maitset, aroomi või mõnda muud omadust.

Lisa- ehk e-ained on mitmesuguse päritoluga. Esimeses rühma moodustavad ained, mis on eraldatud toiduainetest või muust elusast ainest. Siia kuuluvad agar-agar (E 406) ja karragenaan (E 407) merevetikatest, letsitiin (E 322) sojaubadest, pektiin (E 440) puuviljadest, naatriumkaseinaat piimast jne.

Teise rühma moodustavad ained, mis esinevad küll toiduainetes, kuid on saadud sünteesimise teel. Neid aineid nimetatakse ka loodusidentseteks. Näitena võib tuua antioksüdandina kasutatava askorbiinhappe (E-300) ja kollase värvaine beetakarotiini (E160a).

Kolmanda rühma moodustavad ained, millel ei ole looduses analoogi. Sellisesse rühma kuuluvad näiteks tehismagusaine sahhariin, antioksüdant butüülhüdroksüanisool (E320) ja paljud teised.

Kas e-ained toidus on ohutud?


Toidu lisaained on ohtlikkuse seisukohast toidumürgistuste, tasakaalustamata toitumise, tööstuslike saasteainete, toiduainetest looduslikult esinevate mürgiste ainete ja pestitsiidide järel alles kuuendal kohal. See aga ei tähenda, et toidu lisaainetele ei pöörata piisavalt tähelepanu.

Tootja peab tervishoiuorganitele teatama, et toidu lisaaine toimib efektiivselt. Lisaainet peab olema võimalik valmis toiduaines määrata ning ta ohutus peab olema tagatud.

Lisaainete ohutust kontrollitakse loomkatsetega ja kui avastatakse mingi oht, on toiduainetesse lubatavad hulgad 100 korda väiksemad nendest , mis loomkatsetes ei tekita enam ohtu.

Samal ajal võivad mõned looduslikud toiduained sisaldada neidsamu aineid ainult 5-50 korda vähem. Nii ei saa me alati öelda, et toiduained, millesse on tahtlikult lisatud lisaaineid, oleksid ohtlikumad kui looduslikud.

Näiteks võivad köögiviljad sisaldada rohke lämmastikväetisega väetamise ja jaheda suve korral suurema koguse nitriteid, kui kasutatakse konservantidena.

Uute lisaainete ohutuse uuringute eest peavad maksma toiduainetetööstuse ettevõtted. See töö on väga pikaajaline ning võib maksta väga suuri summasid. Seepärast eelistatakse kasutada juba testitud lisaaineid.

Eestis juhindutakse Euroopa Liidus kehtestatud nõuetest toidu lisaainete kohta ning loa lisaainete kasutamiseks annab Riigi Tervisekaitse Keskus.

Milleks lisatakse toiduainetesse lisaaineid?


Enamik lisaaineid aitab kas paremini säilitada toiduaine toiteväärtust ja maitset, surub alla ohtlike mikroobide arengu või parandab konsistentsi, maitset ja/või aroomi. On ka selliseid e-aineid, mida lisatakse, et toidukaup tunduks tarbijale ligitõmbavam.

Lisaainete hulka kuuluvad ka kunstlikud magusained, millega magustatud toiduaineid tarvitavad diabeetikud ja inimesed, kellel on probleemiks liigne kehakaal.

Enamikes arenenud riikides on seadusega määratud, milliseid lisaaineid ja millistes kogustes on lubatud kasutada. Need peab ära näitama ka pakendil. Ka Eestis on mõningaid lisaaineid kasutatud aastakümneid, kuid tarbijatel ei ole sellest aimu.

Alates 1. jaanuarist 1995 peavad pakendatud toiduainetel olema näidatud kasutatud lisaained rühma ja lisaaine nimetusega või EL maades kehtiva numbrilise koodiga (E-numbritega).

Enamkasutatavad e-ained toidus.


Lisaained jaotatakse nende toime alusel rühmadesse. Mõni lisaaine võib toimida ka näiteks nii konservandina kui ka antioksüdandina.

Tuntumad lisaainete rühmad on:

  • toiduvärvid E 100 ….E 199
  • konservandid E 200 … E 299
  • antioksüdandid E 300 … E 399
  • emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad E 400 … E 499
  • mitmesugused muud e-ained alates E 500


Lisaainete rühmad


Lisaained jaotatakse tulenevalt nende põhifunktsioonist rühmadeks, kuid kuulumine põhirühma ei välista lisaainete teisi funktsioone. Lisaainete rühmad on järgmised:
1) toiduvärvid – ained, mis annavad toidule värvi või parandavad seda;
2) säilitusained ehk konservandid – ained, mis pikendavad toidu säilimisaega, kaitstes seda mikrobioloogilise riknemise eest;
3) antioksüdandid – ained, mis pikendavad toiduaine säilimisaega, kaitstes seda oksüdeerumisprotsessidest tingitud riknemise eest (rasva rääsumine, värvuse muutumine ja muud sellised muutused);
4) vahutamisvastased ained – ained, mis väldivad või vähendavad vahu teket;
5) kergitusained või küpsetuspulber – ained või segud, millest vabaneva gaasi tõttu suureneb taigna maht;
6) emulgaatorid – ained, mis muudavad toidus kaks või enam segunematut koostisfaasi homogeenseks emulsiooniks või säilitavad tekkinud emulsiooni;
7) stabilisaatorid – ained, mis säilitavad toidu füüsikalis-keemilist seisundit (sealhulgas kahe või enama segunematu faasi ühtlast dispersiooni) ning säilitavad või tugevdavad toidu värvust;
8) paksendajad – ained, mis suurendavad toiduaine viskoossust;
9) tardained – ained, mis tugevdavad puu- ja köögiviljatoodete konsistentsi või annavad koos želeerivate ainetega tugeva tarde;
10) želeerivad ained – ained, mis annavad toiduainele tarde;
11) paakumisvastased ained – ained, mis vähendavad toiduosakeste kokkukleepuvust;
12) jahu parendajad – ained, mida lisatakse jahule küpsetusomaduste või värvuse parandamiseks;
13) lõhna- ja maitsetugevdajad – ained, mis tugevdavad toidule omast maitset ja lõhna või mõlemat;
14) glaseerained – ained, mida kasutatakse toidu välispinna katmiseks ning mis moodustavad sellel dekoratiivse läikiva või kaitsva kihi;
15) happesuse regulaatorid – ained, mis muudavad või reguleerivad toiduaine happelisust või aluselisust;
16) happed – ained, mis suurendavad toidu happelisust või annavad sellele vajaliku hapu maitse;
17) emulgeerivad soolad – ained, mis dispergeerivad juustuvalke ja soodustavad sellega rasvade ja teiste koostisosade homogeenset jaotumist;
18) magusained – ained (välja arvatud suhkrud), mis annavad toidule magusa maitse;
19) mahuained – ained (välja arvatud õhk ja vesi), mis suurendavad toidu mahtu tema energiasisaldust oluliselt suurendamata;
20) vahustusained – ained, mis võimaldavad gaasilise faasi homogeenset jaotumist toidus;
21) niiskusesäilitajad – ained, mis takistavad toiduaine kuivamist õhu toimel või soodustavad pulbrite lahustumist vesikeskkonnas;
22) propellandid – gaasid (välja arvatud õhk), mis suruvad toidu pakendist välja;
23) pakendamisgaasid – gaasid (välja arvatud õhk), mis surutakse pakendisse enne toidu pakendamist, pakendamise jooksul või pärast pakendamist;
24) modifitseeritud tärklised – keemiliselt töödeldud (kaasa arvatud happe või alusega hüdrolüüsitud või valgendatud) toidutärklis, mis on eelnevalt füüsikaliselt või ensümaatiliselt töödeldud;
25) kandjad – ained, millega lisaaineid lahustatakse, lahjendatakse, dispergeeritakse või töödeldakse mõne teise füüsikalise meetodiga nende kasutamise lihtsustamise eesmärgil, seejuures lisaaine tehnoloogilist funktsiooni muutmata;
26) sekvestrandid – ained, mis seovad toidus metalliioonid kompleksi;

Konservandid


Toiduained võivad rikneda kahel viisil. Esimesel, mis kujutab ohtu inimese tervisele, võivad toiduainetes arenevad bakterid, pärmid või hallitusseened põhjustada toiduinfektsioone või toota mürke. Teisel juhul võib toiduaine riknedes kaotada iseloomuliku maitse, halveneb välimus jne.

Ühed vanimad konservandid on nitritid (E 249 ja E 250), mida esialgselt lisati lihale ja lihatoodetele ilusa roosa värvuse andmiseks. Alles hiljem avastati, et nitritid suruvad alla bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse.

Tänapäeval on aga teada , et nitritid võivad reageerides toiduainetes erinevate amiinidega anda kantserogeenseid nitrosoamiine. Vaatamata sellele on nitritite kasutamine siiani enamikes maades lubatud, kuna antimikrobiaalset toimet peetakse tähtsamaks kui nitrosoamiinide tekke ohtu. Nitrosoamiinide teket püütakse alla suruda lisades lihatoodetesse C- ja E- vitamiine.

Tuntud konservandid on ka sorbiin- ja bensoehape ning nende soolad, mida leidub ka mõnedes marjades.

Antioksüdandid


Toiduaine võib rikneda, kui halveneb selle maitse, välimus ning väheneb toiteväärtus. Tihti ei kaasne nende muutustega otsest ohtu tervisele, kuid inimesed ei taha selliseid toiduaineid osta. Tüüpiliseks näiteks on kooritud õunte ja kartulite tumenemine ja rasva rääsumine.

Laialdaselt kasutatakse antiöksüdantidena askorbiinhapet (E 300), mida lisatakse vorstidele ja sinkidele, õllele ja limonaadidele jne.

Teiste antioksüdantide grupi moodustavad sulfitid, mis toimivad samal ajal ka konservandina. Eriti laialdaselt kasutatakse neid puu- ja köögiviljade säilitamisel ning töötlemisel, samuti mahla- ja veinitööstuses. Kui sulfiteid on kasutatud, siis peab see olema märgitud ka pakendil. Mõningatel inimestel võivad sulfitid kutsuda esile allergia.

Toiduvärvid


Toidu lisaainetest on just toiduvärvid kutsunud esile kõige negatiivsema hoiaku. Nii mõnedki varem kasutatud toiduvärvid on osutunud ohtlikuks.

Toiduvärve kasutatakse eriti ohtrasti kondiitri- ja karastusjookide tootmisel, lisandina jogurtitele, jäätistele jne.

Toiduvärvide kasutamisega on paljudes riikides liiale mindud. Näiteks USA-s värvitakse umbes pool konservikirssidest punase toiduvärviga. Enne aga pleegitatakse kirsse sulfititega õlgkollaseks. Kokteilikirsse on võimalik värvida ka roheliseks. Suurbritannias värvitakse aga konservherneid ja -ube roheliseks. Laialdaselt on levinud suitsuvorstide värvimine punaseks.

Kollane toiduvärv tartratiin võib kümnest tuhandest inimesest kahel esile kutsuda allergia. Seepärast tasuks võimalusel alati lugeda pakendilt, mis on ilusa värvuse allikaks.

Kuntstlikud maitse- ja aroomiained ning nende intensiivistajad


Kui kasutatavaid kunstlikke toiduvärve on paarikümne ringis, siis maitse- ja aroomiaineid on tuhandeid. Toiduainetele lisatakse neid väga väikestes kogustes.

Neil ei ole ka E-numbreid ning ei nõuta nende eraldi väljatoomist pakendil. Nii ei saagi me teada, kui joome mustasõstra-maitselist teed, kas tegemist on kunstliku või loodusliku aroomiga.

Mõningaid aroomiaineid, näiteks kiivi-, banaani-, pirniaroome, osatakse väga hästi sünteesida. Kui lugeda pakendilt, millest on valmistatud kiivisiirup, siis selgub, et naturaalse kiiviga ei ole sellel midagi ühist.

Viinamarjamahla, sidrunhapet, kunstlikku kiiviaroomi, rohelist toiduvärvi ja konservanti sisaldavat vedelikku reklaamitakse meil vahel kui naturaalset.

Üks enamkasutatavaid liha maitsetugevdajaid on naatriumglutamaat, mida on aastatuhandeid rohkesti kasutatud hiina köögis.

Mõningatel inimestel võib aga rohke naatriumglutamaat toidus põhjustada haiguslikke nähtusi – näo ja rindkere punetust või valu, kuumatunnet, peavalu, mis kaovad poole tunni möödudes.

Seda nähtust on hakatud nimetama “hiina restorani sündroomiks”. Avalikkuse survel on hiina restoranid vähendanud selle maitseintensiivistaja koguseid toidus.

Kuidas suhtuda lisaainetesse?


Toiduainete ohutus on tänapäeval arenenud riikides paremini tagatud kui veel mõnikümmend aastat tagasi. Igas riigis koostavad tervishoiuorganid lubatavate lisaainete nimekirja, mis ei pea alati olema ühesugune.

Teadus võib tagada toiduainete ohutuse ainult tänapäeva teadmiste ja analüüsimetoodika tasemel. 100 %-line garantii see ei ole. Nii mõnedki toidu lisaained on kustutatud lubatavate nimekirjast.

Mõned tavalised toiduained võivad põhjustada allergiat. Ennekõike väikestel lastel esineb valguallergiat, seevastu ülitundlikkus e-ainete suhtes on üsna harv. Mõned lisaained võivad põhjustada üksikutel inimestel ülitundlikkusnähte, ehkki teiste jaoks on nad ohutud.

Inimesed, kes on allergilised aspiriini suhtes, võivad reageerida ka toidus kasutatavatele bensoe- ja sorbiinhappele. Reaktsiooni võivad tekitada ka pohlades ja jõhvikates leiduv bensoe-ja sorbiinhape. Sellisele ülitundlikkusele liitub tavaliselt ka asovärvaineallergia.

Aspiriinist, bensoe- ja sorbiinhappest ning asovärvainetest võib tekkida tursed, hingamisvaevused ja muud tervisehäired. Sulfitid ja antioksüdandid BHA ja BHT võivad tekitada erilaadseid allergiareaktsioone, eriti astmaatikud on tundlikud sulfitite ja teiste väävliühendite suhtes.

Siinkohal on loetletud mõned lisaained, mis võivad ülitundlikkusnähte tekitada:

Asovärvid

E102 Tartrasiin
E110 Paraoranzh
E123 Amarant
E124 Uuskoshenill
E151 Briljantmust

Säilitusained

E200 Sorbiinhape
E201 Naatriumsorbaat
E202 Kaaliumsorbaat
E210 Bensoehape
E211 Naatriumbensoaat
E214-219 Hüdroksübensoaadid
E220-227 Väävlishape ja sulfitid

Antioksüdandid

E320 Butüülhüdroksüanisool (BHA)
E321 Butüülhüdroksütolueen (BHT)

 E-ained tabelina

Lisaaine nimetus

Numbriline tunnus E number2

Lisaaine rühm

1

2

3

Kurkumiin (75 300)3 E 100 Toiduvärv
Riboflaviin, riboflaviin-5´-fosfaat E 101 Toiduvärv
Tartrasiin (19 140) E 102 Toiduvärv
Kinoliinkollane, Quinoline Yellow (47 005) E 104 Toiduvärv
Päikeseloojangukollane, Sunset Yellow FCF, oran˛kollane S (15 985) E 110 Toiduvärv
Karmiin, karmiinhape, Cochineal (75 470) E 120 Toiduvärv
Asorubiin, karmoisiin (14 720) E 122 Toiduvärv
Amarant (16 185)4 E 123 Toiduvärv
Erkpunane 4R, Ponceau 4RCochineal Red A(16 255) E 124 Toiduvärv
Erütrosiin (45 430)4 E 127 Toiduvärv
Punane 2G, Red 2G (18 050)4 E 128 Toiduvärv
Võlupunane AC, Allura Red AC  (16 035) E 129 Toiduvärv
Patentsinine V, Patent Blue V (42 051) E 131 Toiduvärv
Indigokarmiin, indigotiin (73 015) E 132 Toiduvärv
Briljantsinine FCF, Brilliant Blue FCF (42 090) E 133 Toiduvärv
Klorofüll (75 810), klorofülliinid (75 815) E 140 Toiduvärv
Klorofülli ja klorofülliini vasekompleksid (75 815) E 141 Toiduvärv
Roheline S, Green S (44 090) E 142 Toiduvärv
Karamell, karamell I E 150a Toiduvärv
Sulfitkaramell, karamell II E 150b Toiduvärv
Ammooniumkaramell, karamell III E 150c Toiduvärv
Ammooniumsulfitkaramell, karamell IV E 150d Toiduvärv
Briljantmust BN, Brilliant Black BN, must PN,Black PN (28 440) E 151 Toiduvärv
Taimne süsi E 153 Toiduvärv
Pruun FK4 E 154 Toiduvärv
Pruun HT, Brown HT (20 285) E 155 Toiduvärv
Karoteenid:
1) karoteenide segud (75 130),
2) beeta-karoteen (40 800)
E 160a Toiduvärv
Annaato, biksiin, norbiksiin (75 120)4 E 160b Toiduvärv
Paprikaekstrakt, kapsantiin, kapsorubiin E 160c Toiduvärv
Lükopeen E 160d Toiduvärv
ß-apo-8´-karotenaal (C 30) (40 820) E 160e Toiduvärv
ß-apo-8´-karoteenhappe etüülester  (40 825) E 160f Toiduvärv
Luteiin E 161b Toiduvärv
Kantaksantiin4 E 161g Toiduvärv
Betaniin E 162 Toiduvärv
Antotsüaanid E 163 Toiduvärv
Kaltsiumkarbonaat (77 220) ja kaltsiumvesinikkarbonaat E 170 pinnatoiduvärv, paakumisvastane aine, stabilisaator
Titaandioksiid (77 891) E 171 Toiduvärv
Raudoksiidid ja -hüdroksiidid (77491, 77492, 77499) E 172 Toiduvärv
Alumiinium4 E 173 Toiduvärv
Hõbe E 174 Toiduvärv
Kuld E 175 Toiduvärv
Litoolrubiin BK4 E 180 Toiduvärv
Sorbiinhape E 200 Säilitusaine
Kaaliumsorbaat E 202 Säilitusaine
Kaltsiumsorbaat E 203 Säilitusaine
Bensoehape E 210 Säilitusaine
Naatriumbensoaat E 211 Säilitusaine
Kaaliumbensoaat E 212 Säilitusaine
Kaltsiumbensoaat E 213 Säilitusaine
Etüül-p-hüdroksübensoaat E 214 Säilitusaine
Etüül-p-hüdroksübensoaadi naatriumisool E 215 Säilitusaine
Propüül-p-hüdroksübensoaat E 216 Säilitusaine
Propüül-p-hüdroksübensoaadi naatriumisool E 217 Säilitusaine
Metüül-p-hüdroksübensoaat E 218 Säilitusaine
Metüül-p-hüdroksübensoaadi naatriumisool E 219 Säilitusaine
Vääveldioksiid E 220 Säilitusaine, antioksüdant
Naatriumsulfit E 221 Säilitusaine, antioksüdant
Naatriumvesiniksulfit E 222 Säilitusaine, antioksüdant
Naatriumdisulfit E 223 Säilitusaine, antioksüdant
Kaaliumdisulfit E 224 Säilitusaine, antioksüdant
Kaltsiumsulfit E 226 Säilitusaine, antioksüdant
Kaltsiumvesiniksulfit E 227 Säilitusaine, antioksüdant
Kaaliumvesiniksulfit E 228 Säilitusaine, antioksüdant
Bifenüül E 230 Säilitusaine
Ortofenüülfenool E 231 Säilitusaine
Naatriumortofenüülfenolaat E 232 Säilitusaine
Nisiin E 234 Säilitusaine
Natamütsiin E 235 Säilitusaine
Heksametüleentetraamiin E 239 Säilitusaine
Dimetüüldikarbonaat E 242 Säilitusaine
Kaaliumnitrit E 249 Säilitusaine
Naatriumnitrit E 250 Säilitusaine, värvifiksaator
Naatriumnitraat E 251 Säilitusaine, värvifiksaator
Kaaliumnitraat E 252 Säilitusaine, värvifiksaator
Äädikhape E 260 säilitusaine, happesuse regulaator
Kaaliumatsetaadid E 261 säilitusaine, happesuse regulaator
Naatriumatsetaadid:
1) naatriumatsetaat
2) naatriumatsetaadi ja äädikhappe kompleks
E 262 Säilitusaine, happesuse regulaator, sekvestrant
Kaltsiumatsetaat E 263 Säilitusaine, stabilisaator, happesuse regulaator
Piimhape (L-, D-, DL-) E 270 happesuse regulaator
Propioonhape E 280 Säilitusaine
Naatriumpropionaat E 281 Säilitusaine
Kaltsiumpropionaat E 282 Säilitusaine
Kaaliumpropionaat E 283 Säilitusaine
Boorhape E 284 Säilitusaine
Naatriumtetraboraat (booraks) E 285 Säilitusaine
Süsinikdioksiid E 290 Pakendusgaas
Õunhape (DL-) E 296 happesuse regulaator
Fumaarhape E 297 happesuse regulaator
Askorbiinhape (L-) E 300 antioksüdant
Naatriumaskorbaat E 301 antioksüdant
Kaltsiumaskorbaat E 302 antioksüdant
Rasvhapete askorbüülestrid:
1) askorbüülpalmitaat
2) askorbüülstearaat
E 304 antioksüdant
Tokoferoolikontsentraat E 306 antioksüdant
Alfa-tokoferool E 307 antioksüdant
Gamma-tokoferool E 308 antioksüdant
Delta-tokoferool E 309 antioksüdant
Propüülgallaat E 310 antioksüdant
Oktüülgallaat E 311 antioksüdant
Dodetsüülgallaat E 312 antioksüdant
Isoaskorbiinhape E 315 antioksüdant
Naatriumisoaskorbaat E 316 antioksüdant
Butüülhüdroksüanisool (BHA) E 320 antioksüdant
Butüülhüdroksütolueen (BHT) E 321 antioksüdant
Letsitiin E 322 antioksüdant, emulgaator
Naatriumlaktaat E 325 antioksüdandi võimendaja, niiskusesäilitaja, mahuaine
Kaaliumlaktaat E 326 antioksüdandi võimendaja, happesuse regulaator
Kaltsiumlaktaat E 327 happesuse regulaator, jahu parendaja
Sidrunhape E 330 happesuse regulaator, antioksüdant, sekvestrant
Naatriumtsitraadid:
1) naatriumdivesiniktsitraat
2) naatriumvesiniktsitraat
3) naatriumtsitraat
E 331 happesuse regulaator, sekvestrant, emulgaator, stabilisaator
Kaaliumtsitraadid:
1) kaaliumdivesiniktsitraat
2) kaaliumvesiniktsitraat
E 332 happesuse regulaator, sekvestrant, stabilisaator
Kaltsiumtsitraadid:
1) kaltsiumdivesiniktsitraat
2) kaltsiumvesiniktsitraat
3) kaltsiumtsitraat
E 333 happesuse regulaator, tardaine, sekvestrant
Viinhape [(L) (+)-] E 334 happesuse regulaator, sekvestrant, antioksüdant
Naatriumtartraadid:
1) naatriumvesiniktartraat
2) naatriumtartraat
E 335 stabilisaator, sekvestrant
Kaaliumtartraadid:
1) kaaliumvesiniktartraat
2) kaaliumtartraat
E 336 stabilisaator, sekvestrant
Naatriumkaaliumtartraat E 337 stabilisaator, sekvestrant
Ortofosforhape E 338 antioksüdant
Naatriumfosfaadid:
1) naatriumdivesinikfosfaat
2) dinaatriumvesinikfosfaat
3) trinaatriumfosfaat
E 339 happesuse regulaator, sekvestrant, emulgaator, stabilisaator, veesiduja
Kaaliumfosfaadid:
1) kaaliumdivesinikfosfaat
2) dikaaliumvesinikfosfaat
3) trikaaliumfosfaat
E 340 happesuse regulaator, sekvestrant, emulgaator, stabilisaator, veesiduja
Kaltsiumfosfaadid:
1) kaltsiumvesinikfosfaat
2) dikaltsiumfosfaat
3) trikaltsiumfosfaat
E 341 happesuse regulaator, jahu parendaja, tardaine, kergitusaine, paakumis- vastane aine, veesiduja
Magneesiumfosfaadid:
1) magneesiumdivesinikfosfaat
2) magneesiumvesinikfosfaat
E 343 happesuse regulaator, paakumisvastane aine
Naatriummalaadid:
1) naatriumvesinikmalaat
2) naatriummalaat
E 350 happesuse regulaator, niiskusesäilitaja
Kaaliummalaadid:
1) kaaliumvesinikmalaat
2) kaaliummalaat
E 351 happesuse regulaator
Kaltsiummalaadid:
1) kaltsiumvesinikmalaat
2) kaltsiummalaat
E 352 happesuse regulaator
Metaviinhape E 353 happesuse regulaator
Kaltsiumtartraat E 354 happesuse regulaator
Adipiinhape E 355 happesuse regulaator
Naatriumadipaadid E 356 happesuse regulaator
Kaaliumadipaadid E 357 happesuse regulaator
Merevaikhape E 363 happesuse regulaator
Ammooniumtsitraat E 380 happesuse regulaator
Kaltsiumdinaatriumetüleendiamiintetraatsetaat (EDTA kaltsiuminaatriumisool) E 385 antioksüdant, säilitusaine, sekvestrant
Algiinhape E 400 Paksendaja, stabilisaator
Naatriumalginaat E 401 paksendaja, stabilisaator, ˛eleeriv aine
Kaaliumalginaat E 402 Paksendaja, stabilisaator
Ammooniumalginaat E 403 Paksendaja, stabilisaator
Kaltsiumalginaat E 404 paksendaja, stabilisaator, želeeriv aine, vahutamisvastane aine
Propüleenglükoolalginaat E 405 Paksendaja, emulgaator
Agar E 406 paksendaja, želeeriv aine, stabilisaator
Karrageen
E 407 paksendaja, želeeriv aine, stabilisaator
Tselluloosi sisaldav karrageen
E 407a Paksendaja
Jaanileivapuujahu E 410 Paksendaja, stabilisaator
Guarkummi E 412 Paksendaja, stabilisaator
Tragakant E 413 emulgaator, stabilisaator, paksendaja
Kummiaraabik E 414 Paksendaja, stabilisaator
Ksantaankummi E 415 Paksendaja, stabilisaator
Karaiakummi E 416 Paksendaja, stabilisaator
Tarakummi E 417 Paksendaja, stabilisaator
Gellankummi E 418 paksendaja, stabilisaator, želeeriv aine
Sorbitool5:
1) tahke sorbitool
2) sorbitoolisiirup
E 420 magusaine, niiskusesäilitaja, sekvestrant, emulgaator
Mannitool5 E 421 magusaine, paakumisvastane aine
Glütserool E 422 niiskusesäilitaja
Rivieri titaanjuur
1) Rivieri titaanjuure jahu
2) Rivieri titaanjuurest saadud glükomannaan
E 425 paksendaja, stabilisaator, emulgaator, želeeriv aine
Polüoksüetüleen(40)stearaat E 431 emulgaator
Polüsorbaat 20 E 432 emulgaator
Polüsorbaat 80 E 433 emulgaator
Polüsorbaat 40 E 434 emulgaator
Polüsorbaat 60 E 435 emulgaator
Polüsorbaat 65 E 436 emulgaator
Pektiinid:
1) pektiin
2) amiiditud pektiin
E 440 paksendaja, stabilisaator, želeeriv aine
Fosfatiidhappe ammooniumisoolad E 442 emulgaator
Sahharoosdiatsetaatheksaisobutüraat E 444 emulgaator, stabilisaator
Kampoli glütseroolestrid E 445 emulgaator, stabilisaator
Difosfaadid:
1) dinaatriumdivesinikdifosfaat
2) trinaatriumvesinikdifosfaat
3) naatriumdifosfaat
4) dikaaliumdivesinikfosfaat
5) kaaliumdifosfaat
6) dikaltsiumdifosfaat
7) kaltsiumdivesinikdifosfaat
E 450 emulgaator, stabilisaator, happesuse regulaator, kergitusaine, sekvestrant, veesiduja
Trifosfaadid:
1) pentanaatriumtrifosfaat
2) pentakaaliumtrifosfaat
E 451 sekvestrant, happesuse regulaator
Polüfosfaadid:
1) naatriumpolüfosfaat
2) kaaliumpolüfosfaat
3) naatriumkaltsiumpolüfosfaat
4) kaltsiumpolüfosfaat
E 452 emulgaator, stabilisaator, sekvestrant, veesiduja
Beeta-tsüklodekstriin E 459 stabilisaator
Tselluloos:
1) mikrokristalne tselluloos
2) pulbertselluloos
E 460 emulgaator, paakumisvastane aine
Metüültselluloos E 461 emulgaator, stabilisaator, paksendaja
Hüdroksüpropüültselluloos E 463 emulgaator, stabilisaator, paksendaja
Hüdroksüpropüülmetüültselluloos E 464 emulgaator, stabilisaator, paksendaja
Metüületüültselluloos E 465 emulgaator, stabilisaator, paksendaja, vahustusaine
Naatriumkarboksümetüültselluloos, karboksümetüültselluloos
E 466 Paksendaja, stabilisaator
Võrkstruktuuriga naatriumkarboksümetüültselluloos E 468 Paksendaja
Ensümaatiliselt hüdrolüüsitud karboksümetüültselluloos E 469 Paksendaja
Rasvhapete soolad:
a) rasvhapete naatriumi-, kaaliumi- ja kaltsiumisoolad
b) rasvhapete magneesiumisoolad
E 470 emulgaator, stabilisaator, paakumisvastane aine
Rasvhapete mono- ja diglütseriidid E 471 emulgaator, stabilisaator
Rasvhapete mono- ja diglütseriidide estrid:
a) äädikhappega
b) piimhappega
c) sidrunhappega
d) viinhappega
e) mono-ja diatsetüülviinhappega
f) äädik- ja viinhappe seguga
E 472 emulgaator, stabilisaator, sekvestrant
Rasvhapete sahharoosestrid E 473 emulgaator
Rasvhapete mono- ja diglütseriidide sahharoosestrid E 474 emulgaator
Rasvhapete polüglütseroolestrid E 475 emulgaator
Ritsinoolhappe polüglütseroolestrid E 476 emulgaator
Rasvhapete propüleenglükoolestrid E 477 emulgaator
Termiliselt oksüdeeritud sojaõli rasvhapete mono- ja diglütseriidid E 479b emulgaator
Naatriumlaktülaadid E 481 emulgaator, stabilisaator
Kaltsiumlaktülaadid E 482 emulgaator, stabilisaator
Stearüültartraat E 483 jahu parendaja
Sorbitaanmonostearaat E 491 emulgaator
Sorbitaantristearaat E 492 emulgaator
Sorbitaanmonolauraat E 493 emulgaator
Sorbitaanmonooleaat E 494 emulgaator
Sorbitaanmonopalmitaat E 495 emulgaator
Naatriumkarbonaadid:
1) naatriumkarbonaat
2) naatriumvesinikkarbonaat
3) naatriumkarbonaadi ja naatriumvesinikkarbonaadi segu 1:1
E 500 happesuse regulaator, kergitusaine, paakumisvastane aine
Kaaliumkarbonaadid:
1) kaaliumkarbonaat
2) kaaliumvesinikkarbonaat
E 501 happesuse regulaator, stabilisaator
Ammooniumkarbonaadid:
1) ammooniumkarbonaat
2) ammooniumvesinikkarbonaat
E 503 happesuse regulaator, kergitusaine
Magneesiumkarbonaadid:
1) magneesiumkarbonaat
2) magneesiumvesinikkarbonaat
E 504 happesuse regulaator, paakumisvastane aine, stabilisaator
Soolhape E 507 happesuse regulaator
Kaaliumkloriid E 508 Tardaine
Kaltsiumkloriid E 509 Tardaine
Magneesiumkloriid E 511 Tardaine
Tinakloriid E 512 antioksüdant
Väävelhape E 513 happesuse regulaator
Naatriumsulfaat ja naatriumvesiniksulfaat E 514 happesuse regulaator
Kaaliumsulfaat ja kaaliumvesiniksulfaat E 515 happesuse regulaator
Kaltsiumsulfaat E 516 jahu parendaja, sekvestrant, tardaine
Ammooniumsulfaat E 517 jahu parendaja, stabilisaator
Alumiiniumsulfaat E 520 Tardaine
Alumiiniumnaatriumsulfaat E 521 Tardaine
Alumiiniumkaaliumsulfaat E 522 happesuse regulaator, stabilisaator
Alumiiniumammooniumsulfaat E 523 stabilisaator, tardaine
Naatriumhüdroksiid E 524 happesuse regulaator
Kaaliumhüdroksiid E 525 happesuse regulaator
Kaltsiumhüdroksiid E 526 happesuse regulaator, tardaine
Ammooniumhüdroksiid E 527 happesuse regulaator
Magneesiumhüdroksiid E 528 happesuse regulaator, stabilisaator
Kaltsiumoksiid E 529 happesuse regulaator, jahu parendaja
Magneesiumoksiid E 530 paakumisvastane aine
Naatriumheksatsüanoferraat(II) E 535 paakumisvastane aine
Kaaliumheksatsüanoferraat(II) E 536 paakumisvastane aine
Kaltsiumheksatsüanoferraat(II) E 538 paakumisvastane aine
Naatriumalumiiniumfosfaat E 541 happesuse regulaator, emulgaator
Amorfne ränidioksiid E 551 paakumisvastane aine
Kaltsiumsilikaat E 552 paakumisvastane aine
Magneesiumsilikaadid:
1) magneesiumsilikaat
2) magneesiumtrisilikaat
E 553a paakumisvastane aine
Talk (asbestivaba) E 553b paakumisvastane aine
Naatriumalumiiniumsilikaat E 554 paakumisvastane aine
Kaaliumalumiiniumsilikaat E 555 paakumisvastane aine
Kaltsiumalumiiniumsilikaat E 556 paakumisvastane aine
Bentoniit E 558 paakumisvastane aine
Alumiiniumsilikaat, kaoliin E 559 paakumisvastane aine
Rasvhapped E 570 stabilisaator, glaseeraine, vahutamisvastane aine
D(-)glükoonhape E 574 happesuse regulaator, kergitusaine
Glükoondeltalaktoon E 575 happesuse regulaator, kergitusaine
Naatriumglükonaat E 576 sekvestrant
Kaaliumglükonaat E 577 sekvestrant
Kaltsiumglükonaat E 578 happesuse regulaator, tardaine
Raud(II)glükonaat E 579 stabilisaator
Raud(II)laktaat E 585 stabilisaator
L(+)glutamiinhape E 620 lõhna- ja maitsetugevdaja
Naatriumvesinikglutamaat E 621 lõhna- ja maitsetugevdaja
Kaaliumvesinikglutamaat E 622 lõhna- ja maitsetugevdaja
Kaltsiumglutamaat E 623 lõhna- ja maitsetugevdaja
Ammooniumvesinikglutamaat E 624 lõhna- ja maitsetugevdaja
Magneesiumglutamaat E 625 lõhna- ja maitsetugevdaja
Guanüülhape E 626 lõhna- ja maitsetugevdaja
Dinaatrium-5′-guanülaat
E 627 lõhna- ja maitsetugevdaja
Dikaalium-5′-guanülaat
E 628 lõhna- ja maitsetugevdaja
Kaltsium-5′-guanülaat
E 629 lõhna- ja maitsetugevdaja
Inosiinhape E 630 lõhna- ja maitsetugevdaja
Dinaatrium-5′-inosinaat
E 631 lõhna- ja maitsetugevdaja
Dikaalium-5′-inosinaat
E 632 lõhna- ja maitsetugevdaja
Kaltsium-5′-inosinaat
E 633 lõhna- ja maitsetugevdaja
Kaltsium-5′-ribonukleotiidid
E 634 lõhna- ja maitsetugevdaja
Dinaatrium-5′-ribonukleotiidid
E 635 lõhna- ja maitsetugevdaja
Glütsiin ja tema naatriumisool
E 640 lõhna- ja maitsetugevdaja
Tsinkatsetaat 
E 650
lõhna- ja maitsetugevdaja
Dimetüülpolüsiloksaan E 900 vahutamisvastane aine, emulgaator, paakumisvastane aine
Meevaha E 901 Glaseeraine
Candelilla vaha E 902 Glaseeraine
Karnaubavaha E 903 Glaseeraine
Shellak E 904 Glaseeraine
Mikrokristalne vaha E 905 Glaseeraine
Montaanhappe estrid E 912 Glaseeraine
Oksüdeeritud polüetüleenvaha E 914 Glaseeraine
L-tsüsteiin E 920 jahu parendaja
Karbamiid E 927b jahu parendaja
Argoon E 938 pakendusgaas
Heelium E 939 pakendusgaas
Lämmastik E 941 pakendusgaas
Dilämmastikmonooksiid E 942 Propellant
Butaan
E 943a
propellant
2-metüülpropaan
E 943b
propellant
Propaan
E 944
Propellant
Hapnik E 948 pakendusgaas
Vesinik
E 949
pakendusgaas
Atsesulfaamkaalium (atsesulfaam K) 5 E 950 Magusaine
Aspartaam5 E 951 magusaine, lõhna- ja maitsetugevdaja
Tsüklamiinhape ja tema naatriumi- ning kaltsiumisool5 E 952 Magusaine
Isomalt (isomaltitool)5 E 953 magusaine, paakumisvastane aine, mahuaine, glaseeraine
Sahhariin ja tema naatriumi-, kaaliumi- ning kaltsiumisool5 E 954 Magusaine
Taumatiin5 E 957 magusaine, lõhna- ja maitsetugevdaja
Neohesperidiin DC5 E 959 Magusaine
Maltitool5:
1) tahke maltitool
2) maltitoolisiirup
E 965 magusaine, stabilisaator, emulgaator
Laktitool5 E 966 Magusaine
Ksülitool5 E 967 magusaine, niiskusesäilitaja, stabilisaator, emulgaator, paksendaja
Quillaia ekstrakt E 999 vahustusaine
Invertaas E 1103 stabilisaator
Lüsotsüüm E 1105 Säilitusaine
Polüdekstroos E 1200 mahuaine, stabilisaator, paksendaja, niiskusesäilitaja
Polüvinüülpürrolidoon E 1201 stabilisaator
Polüvinüülpolüpürrolidoon E 1202 stabilisaator
Oksüdeeritud tärklis E 1404 emulgaator, paksendaja
Monotärklisfosfaat E 1410 stabilisaator, paksendaja
Ditärklisfosfaat E 1412 stabilisaator, paksendaja
Fosfaaditud ditärklisfosfaat E 1413 stabilisaator, paksendaja
Atsetüülitud ditärklisfosfaat E 1414 emulgaator, paksendaja
Atsetüülitud tärklis E 1420 stabilisaator, paksendaja
Atsetüülitud ditärklisadipaat E 1422 stabilisaator, paksendaja
Hüdroksüpropüültärklis E 1440 emulgaator, paksendaja
Hüdroksüpropüültärklisfosfaat E 1442 stabilisaator, paksendaja
Naatriumoktenüülsuktsinaattärklis E 1450 stabilisaator, paksendaja, emulgaator
Atsetüülitud oksüdeeritud tärklis E 1451 Paksendaja
Trietüültsitraat E 1505 stabilisaator
Glütserüültriatsetaat E 1518 niiskusesäilitaja
Propaan-1,2-diool (propüleenglükool)
 E 1520
lisaainete kandja
Polüetüleenglükool 6000  
lisaainete kandja

Glükeemiline indeks ja -koormus.

01.04.2015

Glükeemiline indeks.

Glükeemiline indeks (GI) on numbriline süsteem, mis mõõdab veresuhkru tõusu kiirust pärast toidu tarbimist. GI määratleb toiduaineid nende mõju järgi veresuhkrule.

Et teada saada, kas toiduaine glükeemiline indeks on madal või kõrge, tavatsetakse seda võrrelda viinamarjasuhkru omaga, kuna see koosneb just sellest lihtsast suhkruliigist – glükoosist – milleks süsivesikud maos ja peensooles muudetakse. Glükoosi indeks on 100.

Kuna valgud ja rasvad ei mõjuta märkimisväärselt veresuhru näitu, on GI väärtus oluline ainult süsivesikuid sisaldavate toodete puhul.

Glükeemilise indeks mõõtmisel erinevates toiduainetes lähtutakse alati 50 g süsivesikutest. Mida suurem number, seda kiiremini tekib reaktsioon glükoosile. Madala GI-ga toiduainete lagunemisaeg on pikem, seega eraldub ka glükoos toidust aeglasemalt ja põhjustab veresuhkru väiksema tõusu.

GI-d mõõtuühikuna kasutades lähtutakse rusikareeglist, et toit alla 35 GI on madala, 35-50 GI keskmise ning üle 50 GI kõrge väärtusega.

On oluline mõista, et 50 g süsivesikute saamiseks tuleb ära süüa suurem hulk toitu. Mida väiksem on süsivesikute hulk toidus, seda rohkem on vaja seda 50 g süsivesikute saamiseks tarbida.

Võiks arvata, et vähese süsivesikute sisaldusega toitude söömine on madala GI tõttu alati tervislik, kuid paraku ei pruugi see nii olla. Näiteks pitsa ja friikartulid ei mõjuta veresuhkrut ülemäära, kuid rohke rasva ja kalorite hulga tõttu on siiski ebatervislikud.

Suurema toiduportsjoni söömine ei põhjusta konkreetse toiduaine GI tõusu, sest GI näitab tema suhestumist teiste sama suurt hulka süsivesikuid sisaldavate toitudega. GI mõõdab veresuhkru tõusu kiirust, mitte tõusu kõrgust ennast.

Näiteks kui toidu GI on 25, siis olenemata tarbimise hulgast jääb selle GI-ks ikka 25. Kuid loomulikult suureneb vere suhkrusisaldus seda rohkem, mida enam teatud toiduaineid tarbida.

Toiduportsjoni suuruse juures astub mängu glükeemiline koormus GK.

Glükeemiline koormus.

Glükeemiline koormus võtab arvesse, milline mõju on normaalsel toiduportsionil veresuhrule ja seejuures insuliini tootmisele. GK arvestab küll glükeemilise indeksiga, kuid sisaldab rohkem infot, kui GI üksi.

Lihtne näide arbuusi ja Coca-Colaga.

Arbuusi GI on 72, seega kõrge. Samal ajal Coca-Cola GI-väärtus on 58 ehk arbuusi omast madalam. Sellest vaatevinklist võib tunduda, et kasulikum on juua Coca-Colat kui süüa arbuusi.

Kuna arbuus nagu teisedki puuviljad sisaldab palju vett, tuleb seda süüa umbes 1 kilo, et saada kätte 50 g süsivesikuid. Karastusjoogi puhul piisab aga 0,5-liitrise pudeli ärajoomisest.

Kui lähtuda sellest, normaalne arbuusi portsjon on 150 g, siis sel puhul on glükeemiline koormus 9, mis on oluliselt madalam kui Coca-Colal, mille GK on 20 juba pärast 33 cl purgi tühjaks joomist.

Glükeemiline koormus GK = GI x (süsivesikud norm. portsjonis – kiudained) /100
GK täpseks arvestamiseks lahutatakse ära toiduainetes leiduvad kiudained, kuna neil on väga väike mõju veresuhkrule. Pealegi võivad veeslahustuvad kiudained mõnedel juhtudel GI väärtust hoopis langetada.

Glükeemilise indeksi kasutegur põhineb mõttel, et vähesel hulgal kõrge GI-ga toitudel on veresuhkrule samasugune mõju kui suuremas koguses madala GI-ga toitude tarbimisel. Näiteks annab GI-ga 100 ja 10 g süsivesikuid sisaldav toit sama tulemuse, mis GI-ga 10 ja 100 g süsivesikuid sisaldav toit. Lihtne loogika.

Millest veel lähtuda toidu valikul?

Toidu mõju määramisel kehale on GI ja GK küll äärmiselt olulised, kuid nad ei sisalda mitmeid tähtsaid elemente. Ainult neile toetudes ei saa toidu väärtuslikkusest täit pilti.

Toidu valikul püüa lähtuda järgmistest punkidest, mida GI ja GK paraku arvesse ei võta:

  • Toitaine väärtus ehk toidus sisalduvad vitamiinid ja mineraalid

  • Toidu mõju immuun- ja seedesüsteemile, maksale ning mineraalainete tasakaalule

  • Toiduaines sisalduva suhkru koguhulk. GI ja GK arvestavad vaid glükoosiga, kuid lisaks sellele on olemas ka muid suhkruvorme. Näiteks vahtrasiirupis, puuviljades, mees ja maisitoodetes on lisaks glükoosile ka palju fruktoosi. Toidus sisalduv fruktoos ei tõsta sarnaselt glükoosile veresuhkru taset. See iseenesest ei taga veel tervislikkust, kuna suhkru koguhulgast sõltub keha keemiline tasakaal

  • Kõrge GI-ga toitu koos rasvade ja valkudega tarbides võib veresuhkru tase jääda normi piiresse. Näiteks kui kartulit süüa koos või ja hapukoorega ning mõne valgurikka tootega (liha, kala, soja), siis tõuseb veresuhkru tase normaalselt. Rasv ja valgud stabiliseerivad kartulis oleva tärklise, sest nad kulgevad läbi seedekulgla aeglasemalt

  • Kas toit on töödeldud või töötlemata. Teadaolevalt on viimase toiteväärtus suurem. Kui vajad kiiresti energiat ja valid õige täisväärtusliku toidu, võivad selle GI ja GK olla kõrgemad, kuid väldid töödeldud toiduga kaasnevaid probleeme

  • Kalorsus. Sageli on toit madala GI või GK-ga, kuid kõrge kalorsusega. Näiteks õunte GI on 38 ja keskmise õuna GK on 6. See on madal, mistõttu võib õuna pidada tervislikuks suupisteks. Kui võrrelda seda maapähklite portsjoniga (umbes 28 g), siis need mitte ainult ei kaalu vähem kui õun, vaid ka selle GI ja GK on madalamad (vastavalt 14 ja 1). Seega GK järgi otsustades peaks valik langema maapähklitele. Kalorsust võrreldes sisaldab aga õun umbes 65 kalorit ja portsjon maapähkleid 165 kalorit.

Eluliselt tähtis D-vitamiin.

01.04.2015

d-vitamiin

Miks on D-vitamiin nii oluline?

  • D-vitamiin soodustab kaltsiumi imendumist ja fosfori toimet organismis. See on vajalik luude ja hammaste moodustumisel.

  • Laste kasvul aitab D-vitamiin luudel ja hammastel õigesti lubjastuda.

  • D-vitamiini puudus võib lastel tekitada rahhiiti, täiskasvanutel soodustab see osteoporoosi teket.

  • D-vitamiin on vajalik normaalse südametegevuse ja verehüübimise saavutamiseks.

  • D-vitamiin aitab kaasa stabiilse närvisüsteemi ja vererõhu säilitamisel.

Lisaks luustiku tervise mõjutamisele on D-vitamiiniga seotud uuringutes tuvastatud, et selle puuduse tõttu on kasvanud mitmesuguste vähkkasvajate, südameveresoonkonna ja autoimmuunhaiguste esinemissagedus.
Kuna eelnimetatud tervisehädad on ka Eestis surma põhjustajate seas esirinnas, siis on D-vitamiini võimatu alahinnata.

Viimastel aastatel on ilmunud väga palju teadusartikleid, milles viidatakse organismi D-vitamiini taseme seotusele mitmete haiguste väljakujunemisel. On teada, et D-vitamiin reguleerib organismis vähemalt 200 geeni aktiivsust.

D-vitamiini puudus Eestis.


Tartu Ülikooli sisekliinikus läbiviidud uuringust (Mart Kulli doktoritöö) selgus, et talvisel ajal on pea kolmveerandil Eesti elanikkonnast D-vitamiini tase normist madalam. Kusjuures üllatav oli see, et isegi päikselistel suvekuudel - mil UVB-kiirguse mõjul peaks nahas tekkima D-vitamiin - esines ligi kolmandikul inimestest ikkagi selle elutähtsa vitamiini vähesust.


Uuringus osales 400 tervet inimest üle Eesti ja optimaalne D-vitamiini tase tuvastati talvel vaid 3% ja suvel 12% inimestest. See on tõsine ohumärk.

Septembri lõpust kuni mai alguseni on Eestis päike nii väheintensiivne, et D-vitamiini selle toimel nahas ei teki. Ja kui suvel õnnestubki igapäevane D-vitamiini vajadus katta, tuleb hoolitseda ka "talvevarude" täiendamise eest.

Ka need tublid inimesed, kes suudavad päikese abiga D-vitamiini koguda, peavad arvestama, et sügise lõpuks on ka varud otsas ning kuni järgmise suveni on vaja tarbida D-vitamiini lisaallikat.

Hea uudis on see, et hiljuti korrigeeriti riiklikul tasemel Eestis lubatud D-vitamiini piirnormi 2,5 korda. See tähendab, et varasema 400 IU asemel on nüüd lubatud normiks 1000 IU.
Mitmed teadlased on siiski arvamusel, et põhjamaistes tingimustes peaks piirnorm olema vähemalt 2000 IU, mõnede hinnangul isegi 5000 IU (1μg  võrdub 40 IU).

D-vitamiini allikad.


Nagu eelpool mainitud, siis piisavalt intensiivne päike on heaks abiliseks D-vitamiini saamisel. Kui talvisel ajal õnnestub seda ammutada soojamaareisidelt, siis hästi. Kahjuks on seda võimalust vaid vähestel.


Lisaks saab D-vitamiini toidust (rasvane kala, munad, maks, või), vitaminiseeritud toiduainetest ning toidulisanditest.

Oluline on vahet teha D2- ja D3-vitamiinil. Esimene neist on sünteetiline ja takistab D3-vitamiini imendumist. Pealegi on looduslik vitamiin keharakkudele bioloogiliselt sobiv ja imendub kordades paremini.

NeoLife Kal-Mag Plus Dkaltsium


NeoLife toidulisandite valikus ei ole eraldi D-vitamiini, vaid seda pakutakse toidulisandis 
Kal-Mag Plus D koosluses kaltsiumi ja magneesiumiga.

Kuna D-vitamiinil on oluline roll kaltsiumi imendumisele kaasaaitamine, siis on mõistlik seda tarbida just üheskoos. Kusjuures ka kaltsiumi ja magneesiumi toime on sünergiline.

Kal-Mag Plus D toidulisandis on kaltsium ja magneesium ideaalses suhtes 2:1 ning D-vitamiin on loomulikult D3 kujul.

Reageerides turu nõudmistele on NeoLife suurendanud D-vitamiini sisaldust. Päevase annuse (3 tabletti) puhul on see varasema 3μg  asemel nüüd 5μg. Kaltsiumi kogus on sel puhul 450 mg ja magneesiumi 225 mg. Ühes purgis on 180 tabletti, seega soovitatud koguse tarbimisel jätkub sellest ühele inimesele 2 kuuks.

Toit kui ravim.

01.04.2015


Kas see, mida sa sööd, võib sind tõepoolest targaks ja õnnelikuks muuta? Uurimused näitavad, et toitumisel ja meeleolul on selge side…


Ajal, mil iga neljas inimene, kes sulle tänaval vastu jalutab, kannatab vähemal või suuremal määral väsimuse ja stressi käes, on meeleolupillidel üha suurem tähtsus. Nii mõnelegi on antidepressantide pruukimisest saanud lausa elustiil.

Samas suureneb teadlaste mure pillidega kaasnevate kõrvalnähtude pärast ja nii mõnedki arstid-psühholoogid otsivad looduslikumat viisi enesetunde parandamiseks ja tuju ülalhoidmiseks. Toitumisterapeudid ulatavad siinkohal oma abistava käe.

Mõistuspärane toitumine.kala toiduks


Londoni Imperiali kolledžis korraldatud uurimuste kohaselt on omega-3 rasvhapetega rikastatud toit peaaegu sama efektiivne masendusemurdja kui medikamentoorsed meeleolutõstjad. Ehk siis depressiooni ja skisofreenia puhul aitab meid väga palju just õige toitumine.

Peaaegu iga päev tuleb mõni uus teaduslik tõestus omega-3 rasvhapete üliolulise rolli kohta. Need kalas leiduvad healoomulised rasvhapped aitavad hoida aju normaalses töökorras ning mõjutavad otseselt emotsioonidega seotud ajuosasid. Inglismaa apteekides on kalaõlist saanud lausa number üks müügiartikkel.

Omega-3 ja omega-6 rasvhappeid sisaldavate toitude tarbimine on nii oluline seepärast, et keha ise ei suuda neid toota. Ainus viis neid omastada on süüa rasvast kala, seemneid ja pähkleid või tarbida lisa kalaõli näol.

Kuna meie toidulaud on suhteliselt vaene omega-3 rasvhappeid sisaldavate toitude poolest, annab see tunda ka inimeste üldises tervises, eriti just vaimse tasakaalu osas. Suurem kalatarbimine aitaks lisaks masendusele vähendada ka südamehaigusi, sest kalaõli hoiab südame-veresoonkonna töö korras.

Vana tõde, et kala on ajutoit, saab aina enam kinnitust. Kui omega-3 rasvhappeid leidub meie söögilaual üsna vähe, siis omega-6 rasvhappeid saame me normaalse toitumise korral iga päev piisavalt, sest neid leidub nii müslis, helvestes, taimeõlides kui ka teraviljaga toidetud loomade lihas.

Ideaalne oleks süüa võrdses koguses ehk 1:1 omega-3 ja omega-6 rasvhappeid sisaldavaid toite, tegelikult aga on meie toidusedelis 16 korda rohkem omega-6 rasvhappeid. Paljude teadlaste sõnul on see ka põhjus, miks meie vaimne tervis on nii käest läinud.

Viimase 50 aasta jooksul sündinute seas on depressioon kaks korda sagedasem nähtus kui meie vanemate generatsioonis. Teadlased on tõestanud, et riikides, kus süüakse ohtralt õlirikast kala (nagu Jaapanis ja Taiwanil), on depressiooni ja meeleolude äärmuslikku kõikumist märksa vähem kui teistes maades. Samas kui Inglismaal ja Uus-Meremaal, kus tarbitakse kõige vähem kala, on masenduses kannatavate inimeste arv suurim.

Alusta noorelt.


Täisväärtuslikku toitumist hinnatakse kõrgelt ka laste tervise hoidmisel. Suurbritannias soovitab perearst sageli vanematel oma hüperaktiivsetele ja muidu käitumisprobleemidega võsukestele ravimite asemel hoopis kalaõli anda, sest just laste toidulaul on omega-3 rasvhappeid sisaldavaid toite kõige vähem.

Teadupärast ei söö väga paljud lapsed kala ja nende aju ei saa normaalseks arenguks ning talituseks vajalikke aineid piisavalt. Kuna kalaõlil pole vastupidiselt medikamentidele mingeid kõrvalnähtusid, siis on ka arstid hakanud toitumispõhisesse ravisse uskuma, kuna on tõestatud, et kalaõli tõesti aitab.

Neljale keskendumishäirega lapsele anti kolme kuu jooksul iga päev omega-3 rasvhappeid sisaldavat toidulisandit koos rohkesti küllastumata rasvhappeid sisaldava kuningakepiõliga ja rasvhappeid seedida aitava toidulisandiga. Kõigil lastel paranes selle lühikese ajaga märkimisväärselt mälu, käekiri ja keskendumisvõime. Aga kalaõli on kasulik ka lastele, kel pole erilisi käitumisprobleeme.

Tugev ravim.

omega 3

Toidulisandid, mida tarbitakse koos ravimitega, on samuti üha populaarsemad vaimse tervise probleemide lahendamisel. Näiteks on arstid hakanud skisofreeniat ravima just omega-3 rasvhappeid sisaldavate toidulisanditega.

Lõuna-Aafrikas korraldatud uuringu tulemusel leiti, et kui tõsise vaimse ebastabiilsuse käes kannatavatele patsientidele anti lisaks ravimitele ka omega-3 rasvhappeid sisaldavat õli, kahanesid nende skisofreenilised sümptomid märkimisväärselt.

Ka siis, kui ravimite kõrval manustati patsientidele vitamiini B6 ja tsinki, paranes haigetel vaimne tervis ning leevenesid skisofreenia sümptomid.

Dr Mark Atkinson, kes töötab Londonis Whole Body Healingu kliinikus, kasutab toidulisandeid koos psühholoogiliste mõjutusvahenditega, et ravida äärmuslikke tujude kõikumise all kannatavaid patsiente. Ta usub, et toidulisandid aitavad tihtipeale ka selliste inimeste puhul, kellele ravimid pole positiivset mõju avaldanud.

Ta toob näiteks noore naise, kes pärast neli aastat kestnud antidepressantide võtmist polnud masendusest lahti saanud. Kui tema menüüsse lisati omega-3 rasvhapetega õlikapslid koos B6 vitamiinidega ning alustati uut psühholoogilise nõustamise kuuri, siis juba paari nädala möödudes tunnistas naine üle aastate head enesetunnet.

Toida oma aju.


Järjest sagedamini jõutakse tõdemusele, et mitmekülgne ja täisväärtuslik toitumine on heast vaimsest ja füüsilisest tervisest rääkides võtmetähtsusega. Ka Eestis pööratakse üha enam tähelepanu nii enda kui ka laste toitumisele. Kuigi seni on lasteaia- ja koolisöögi headusele lootma jäämine veel unistus sinilinnust, siis selleski osas üritab haridusministeerium midagi ette võtta.

Ehkki enamik perearste panustab siiani medikamentoorsetele abivahenditele ning kirjutab esimesel võimalusel välja rohud, hakkab jäämägi juba sulama ning patsiendid ja tohtrid teadvustavad üha enam õige toitumise olulisust.

Iga uudisnupp ja teaduslik tõestus teatud toiduainete toimest ja kasulikkusest organismile viib meid lähemale üldisele tõele, kuidas olla terve ja õnnelik.

 

Välisajakirjanduse põhjal Kirsi Altjõe
Artikkel ilmus terviseajakirjas „ÜKS”, jaanuar 2008